Viimased nädalad on pea iga eestlane saanud teada veredopingust ning paljastustest, mis kipuvad maapealt pühkima kogu rahvusliku spordiala suusatamise kirka ajaloo. Hinge kinni pidades oodatakse uut hommikut, et kes veel. Suusatamisele vajunud süsimustad pilved on maadligi vajutanud tegelikult meie spordielu ning heitnud süngeid toone kogu riigile nimega Eesti.
Kokkuvõtteks võib juba alguses öelda: piinlik on. Piinlik on tegijate, tehtu ja ka emotsioonide pärast, mis tegelikult on paljuski võltsid olnud. Lisaks on kogu aeg minevikku ümber vaadates ja ämbrites kolistades ka väsitav.
Dopingupesu pesemisel ei paista lõppu tulevat. Nagu mitmetel varasematel puhkudel on kippunud keelele küsimus, kuhu maani patustajatega tagasiulatuvalt siis minnakse. Kas doping omandab samaväärse staatuse inimsusevastaste kuritegudega, mis ongi aegumatud. Kui nii, siis tegelikult võiks kõik spordikanalid ja leheküljed kinni panna ning hakata avama möödunud paljastusi. Ja teate, oi kui palju on neid lugusid, kangelasi ja kangelannasid. On muidugi ainult jutud, kuuldused, arvamised, sest tõestused on kõik justkui vee peale kirjutatud.
Eesti tõstja aus ülestunnistus
Väikese iluveaga võib öelda, et ainus Eesti sportlane, kes on tunnistanud olümpiamedali võitmist dopingu abiga, on olnud raskekaalu tõstja Arnold Luhaäär. Seda 1936. aasta Berliini olümpiamängudel.
Tookord arenes raskekaalus olümpia tõstepõrandal ülipõnev medaliheitlus, kus Eesti suurlootus oli pärast kahte esimest tõsteviisi (surumine ja rebimine) jäänud keerulisse seisu. Kui sakslane Josef Manger liikus Deutschlandhalle 20 000 pealtvaataja ja auloožis istunud riigikantsler Adolf Hitleri kaasaelamisel kuldmedali suunas maailmarekordilise kogusummaga, siis tihe heitlus käis teisest kuni viienda kohani. Kaheksa aastat varem Amsterdami mängudel hõbeda võitnud Luhaäär oli enne kolmandat tõsteviisi tõukamist just viiendal kohal.
Aga tõukamises, oma lemmikalal, tellis Luhaäär viimasel katsel kangile olümpiarekordit tähistava 165 kilo. Selle ülestõukamine tähendanuks kolme tõste kogusummas esmakordselt 400 kilo kokkusaamist ja olümpiapronksi. Suur mehemürakas Luhaäär tegi seda stoilise rahuga ja vinnas kangi sirgetele kätele.
Pärast medalivõitu tunnistas Luhaäär eesti ajakirjanikele, et rekordkatsele aitas kaasa lava taga hinge alla kõmmutatud klaasitäis konjakit. Ka Aleksander Antsoni kirjutatud Berliini olümpiaraamatus on read Luhaääre suust: „Ega see 165 poleks nii kergesti läinud, kui ma poleks dopinguks saanud ühe klaasi konjakit.”
Seda võeti siis kui lustakat kõrvalpala suursaavutuse hetkel. Vaevalt võis siis keegi aimata, et möödub 32 aastat ning Rootsi viievõistluse meeskond kaotab sama konjaki pärast oma olümpiamedalid.
Liiga suur kogus konjakit
- aasta Mexico olümpiamängudel teostati esmakordselt ametlikult dopingukontrolli ja olümpiaajaloo esimene patune võeti vahele just konjaki pruukimisega. Nimelt lõpetas moodsa viievõistluse meeskondliku arvestuse kolmandana Rootsi kolmik, kuid peagi nende meeskond diskvalifitseeriti, kuna üks meeskonnaliige jäi vahele dopingutestiga.
Toona oli viievõistlejate hulgas laialt levinud harjumuseks kinnitada vahetult enne laskmist oma närvi ja muuta kätt kindlamaks mõne kangema napsiga. Rootslane Hans-Gunnar Liljenvall, kes individuaalselt oli saavutanud kaheksanda koha, tarbis alkoholi aga kaugelt rohkem, kui oleks olnud lubatud. Klaasi konjakit joonud Liljenvalli verest leiti dopingutestiga 0,7 promilli alkoholi. Kohtunikekogu otsus oli karm: Rootsi meeskond tuleb jätta medaliteta, Liljenvall aga 8. kohast. Nii sai rootslasest Hans-Gunnar Liljenvallist 1968. aastal esimene sportlane olümpiamängudel, kelle tulemus tühistati dopingu (konjaki) tarvitamise tõttu.
Tänasel päeval oleme dopingu juurest jõudnud veredopinguni, mida esimestena hakkasid juba 1970ndatel kasutama Soome pikamaajooksjad. Järgnenud aega on jäänud kümneid kinnipüüdmata lugusid. Ka Eestimaal ja eestlastest, millest mõnest teatakse rohkem, mõnest vähem. Ja mõnest millegipärast lihtsalt ei räägita, sest alati on võrdsemaid.
Paraku liigub doping oma küttidest pidevalt veidi eespool. Nüüd on kõneaineks juba geenidoping, mida nagu veredopingutki on väga keeruline tõestada. Vaid pealesattumine ja ülestunnistus annavad siin tulemusi.
Nii ongi kaasaja suurimaks spordialaks kujunemas võidujooks dopinguga, kus võitjaid pole. Küll aga kaotajaid ja viimastel nädalatel on selleks olnud Eesti sport.
TIIT LÄÄNE
Vooremaa peatoimetaja
