Tantsupeoetenduse teemaks oli nimelt jaaniöö koos uute kohtumistega, armastusega, sõnajalaõie otsimisega ja kõige selle juurde kuuluvaga.
Etenduse läbiviimisel oli ääretult oluline roll valguskujundusel. Rahvariiete kirevus, valged käised ja valgustus andsid imepärase elamuse kogu etendusest. Valgustusega juhiti publiku tähelepanu soolotantsijatele. Tarbatu tantsijad Tuuli Reisberg, Carmen Lilium ja Martin Martma ning noormees ja neiu Soomest esitasid etendusel nimelt omavahelise armuloo jaaniõhtul.
Solistide vaheliste suhete väljamängimine vajas suurepärase tantsuoskuse kõrval kindlasti ka näitlemiskogemusi.
Lihtsas päevavalguses, kus päike ainsaks prozektoriks, ei saaks kuidagi kogu tegevust publikule nii hästi edastada. Ka Jõgevahe Pere naisrühma juhendaja Airi Rütteri hinnangul tuleks tantsupidusid rohkem õhtusel ajal teha, sest varem olidki üritused pigem õhtul kui keskpäeval ja see valgus annab etendusele teise ilme.
Esimest korda päikeseloojangul
Sel aastal toimus Eesti-Soome ühistantsupidu teist korda. Esimest korda kohtusid eestlased põhjanaabritega tantsupeol viis aastat tagasi Helsingis, kuid õhtupimeduses anti rahvatantsuetendus. Etenduse algusajaks valiti päikese loojumise kellaaeg ja sellest tulenevalt sai see ka nime ?Suveöö tantsud?.
Mõlemalt maalt oli kohale tulnud ligi 600 parimat tantsijat, kelle etteasteid saatsid mõlema maa muusikud ja laulukoor “HaleBopp Singers” Lauri Breede juhatusel.
Kunstiliste juhtide töö kõik tantsud kokku seada ja rahvatantsurühmade koostöö tagada oli raske. Eeltööna olid tantsijate kätte jagatud kõikide tantsude plaanid, kus juba selgitatud, kus mingi rühm peab olema ja kuidas liikuma.
Kaks päeva tegid tantsijad ja tantsusammude seadjad tõsist tööd. Põhiline õpiti ära harjutusplatsil laululava taga parklas. Samal ajal prooviti ruumiga arvestades paika panna pisidetaile ning seada rühmade vahetumised platsil.
Tantsijad võtsid peoks valmistumist väga tõsiselt. Suurte proovide vahelisel ajal tehti vabadel platsidel proove oma rühmajuhtidega, lihviti samme ja õpiti ära mõningad muudatusedki. Tantse õpiti ka öösel ja arvata on, et nähti ka unes, kuidas oleks parem ja õigem.
Kõigile tantsijatele anti randmepael, mis tagas vaba sissepääsu Püssirohukeldrisse. Ka õhtuti sinna meelt lahutama minnes ei unustatud rahvatantse ja samme. Vihuti hoolega nii polkat, jenkat kui ka Kaera-Jaani.
Keeruline oli tantsuseadjatel korraga eestlasi ja soomlasi õpetada. Enamasti räägiti kahekesi: üks kõigepealt eesti keeles ja teine tõlkis sama jutu soome keelde. Vahepeal tuli aga juhtidel ka üksi mõlema keelega toime tulla ja see polnudki nii kerge. Sarnased keeled läksid ajapikku segamini ja korraldajad hakkasid segakeelt rääkima.
Tantsupeo Eesti-poolne kunstiline juht ja pealavastaja Jaanus Randma ütles selle kohta: “Minu soome keel on selline, et iga eestlane peaks sellest aru küll saama.”
Esimesel proovipäeval oli laululaval kuulda peamiselt vaid sõna “stopp”, kuid ajapikku kõlasid tantsuseadjate suust ka juba sõnad “tubli” ja “väga hea”.
Peaproovi ajaks olid pealavastaja Jaanus Randma, tantsusammude seadjad Henn Tiivel, Virve Kurbel, Maire Udras, Taavi Saar ja Soome-poolsed esindajad Antti Savilampi, Juha-Matti Aronen, Eeva Huhtakallio, Eivor Wallinvirta ja Aimo Hentinen juba tehtud tööga rahule jäänud, kuid närv oli sees, et kas ikka kõik läheb korda.
Jälgi mumme
Lauluavale sattunutele tundus alguses naljakas kuulda juhendajate õpetusi, mis enamasti olid seotud mingite ?mummudega”. Äsja proovile tulnutel polnud küll võimalik aru saada, mida tähendab näiteks väljend ?Ära oma mummu unusta”. Nimelt tantsiti ümber mahajoonistatud ringide, et iga rühm teaks, kui kaugele ta minna tohib, et mitte teiste tantsualale sattuda. Ja tantsuseadjad siis tuletasid neid ?mummusid” tantsijatele pidevalt meelde.
Laulukaare alla oli üles pandud ka suur ekraan, millel näidati varem valmistatud klippe ja pildimaterjali. Ning ka vahetekste, mida etendusel eesti keeles räägiti, sai ekraanilt lugeda soome keeles.
Publikul oli selle esmakordse ja erilise etenduse vastu üsna suur huvi. Peopäeva hommikul oli tore kuulda raadiost teadet, kus Lenny Kravitzi kontserdi pilet “Suveöö tantsude” pileti vastu vahetada sooviti. Publiku hulgas on tuntumateks tantsudeks ikka ?Kaera-Jaan?, Tuljak? ja soome rahvatants jenka. Mõningad aga teadsid kiita ka jooksupolkat ja loitsu.
“Meil läheb hästi”
Tantsuproovide ajal taheti kuuma päikese käest tulles ruttu riided seljast saada ja igal vabal hetkel päevitati. Enne etenduse algust tuli täide viia aga kindlad rituaalid, et kõik ikka korda läheks.
Jõgevahe Pere naisrühma igale esinemisele eelnevad traditsioonilised tavad. Seistakse ringis, öeldakse kolm korda “meil läheb hästi” ja surutakse endast paremal seisja kätt. Need rituaalid on rühmal välja kujunenud aja jooksul ja pidavat mõjuma vaid siis, kui kõik rühma liikmed kätest hoiavad.
Eestlastel ja soomlastel on palju sarnaseid pillilugusid, kuid tantsitakse nende järgi erinevalt. Rahvatantsul on oluline roll rahva traditsioonide säilitamisel ja rahvatantsupidusid tuleb korraldada, et pärandada neid traditsioone ka tulevastele põlvedele.
Huvilised jäävad nüüd ootama Eesti-Soome järgmist ühist üritust ? laulupidu, mis peaks toimuma kahe aasta pärast Poris.
EEVA PAJUMÄGI
