Nüüd, 90 aastat hiljem saabus Eesti riigile võimalus tasuda oma riigi vabaduse eest võidelnutele auvõlg. Meil on nüüd Vabadussõja Võidusammas. Väiksemaid võidusambaid oli üle riigi sadu, aga puudu oli üleriigiline võidusammas.
Hiljuti kuulsin, et nn esimese Eesti aja lõpuks oli juba võidusamba ehituseks kogunenud pool miljonit Eesti krooni annetusi. Samba rajamisele tõmbas aga kriipsu peale Eesti okupeerimine Nõukogude Liidu poolt.
1939. aastal toodi Eesti baasidesse 25 000 punaväelast. Aasta hiljem okupeeriti riik täielikult, kui 1940. aasta suvel toodi Eestisse juurde veel 90 000 punaväelast. Ühega nendest, kes tuli 1939. aastal Venemaalt Saaremaale baasidesse aega teenima, kohtusin ka mina.
See toimus 1952. aasta novembrikuus, kui meid, 25 Eesti poissi, viidi Tallinnast üle Musta mere kaldale Belgorod Dnestrovski linna suurtükipolku, nagu Tallinnaski oli. Seal oli meie patarei komandöriks major Kasakov, kes rääkis, et teenis Saaremaal baasides, kui Teine maailmasõda algas. Küll kiitis, et teil oli võid ja pekki kõrini. Siis kiitis veel oma kiireid jalgu, mis teda päästsid.
Võidusammas on nüüd valmis ja avati võidupühal Tallinnas. See on suureks rõõmuks ja uhkuseks kogu isamaalisele Eesti rahvale. Et vabadussõdalased enam selle üle rõõmustada ei saa, peame meie, nende veel vähesed elavad lapsed, seda õnne ja rõõmu jagama, samuti meie lapsed.
Olen väga õnnelik, et sain Kaitseliidu Jõgeva maleva staabis teha võidusamba jaoks annetuse. Nüüd seisab sellel sambal ka minu isa, Johannes Tammaru, vabadussõdalase mälestus.
Seda sammast võib uhkusega kõigile näidata. Selle auväärse samba rajajaks pean kaitseminister Jaak Aaviksood, kellele selle eest kõige suurem tänu.
Paremat, isamaalisemat ja ilusamat võidusammast ei oska ette kujutada.
ILMAR TAMMARU
