Kui sellele lisandub veel asjaolu, et samal põllul või selle lähedal on hiljuti kasvatatud rapsi või liblikõielisi ning need olid nakatatud valgemädanikku, siis on rapsi valgemädanikku nakatumise tõenäosus suur. Kindlasti soodustab seda ristõieliste umbrohtude levik, samuti ka malts, ohakas ja mitmed kõrvikuliigid, mis on selle haiguse vaheperemeestaimedeks.
Kõige ohtlikum nakatumise aeg käes
Kõige ohtlikum nakatumise aeg ongi praegu kätte jõudnud, see on esimeste õielehtede varisemise faas. Nimelt kleepuvad haigusetekitaja seene eosed õie kroonlehtedele, mis on neile esmaseks toiteallikaks, viimased langevad taimede varre hargnemis- ja lehtede kinnituskohtadele ning protsess ongi käivitunud. Kahjustatud varreosa kattub valge vilditaolise seenniidistikuga.
Algul on kahjustatud varre kesk- ja alumine osa, hiljem lööbib ka kõtrade vaheline ala. Varre sees tekivad mustad seenmügarad, mis meenutavad tungaltera teraviljal ja taim võib kahjustatud kohast murduda. Need seenmügarad ongi nakkusallikaks järgmistel aastatel mullas 5 kuni 7 või koguni 10 aastat, kui nad satuvad mulla pindmisse 5 cm paksusse kihti. Samuti on see oht puhtimata seemne külvamise puhul.
Näiteks oli ühe rapsikasvataja põllult varutud ühes kamalutäies külviseemnes isegi 3 eelpool mainitud moodustist. Peale sellist haiguse arengut taimed lõpetavad kasvu, valmivad enneaegselt ja muutuvad heledaks. Kahjustatud taimede seeme jääb peeneks ja kipub varisema.
Saagikadu kuni tonn hektarilt
Tugeva haigestumuse korral võib saagikadu olla 1 tonn hektarilt. Seda kinnitab ka eelmisel aastal ühes Tartumaa firmas saadud kogemus, kus pritsimine andis 900 kg/ha enam saaki. Antud majandis on intensiivne rapsikasvatus. 2003. aastal oli valgemädanikku nakatumine kohati suur, mis tekitabki praeguse sarnase ilmastiku tõttu kõrgendatud ohutunde ka sellel aastal.
Selleks, et vältida rapsisaagi ikaldumist sel aastal, soovitan ülaltoodud ohutegurite olemasolul kohe rapsipõlde fungitsiididega pritsida. Kui haigus on juba tugevalt lööbinud, ei ole tõrje enam tõhus. Kuna keemilised preparaadid on küllalt kallid, siis tasub töödelda eeskätt neid põlde, mis on suuremas ohus, näiteks kui lähiajal on naabruses haigestunud põllud. Kõige parem vahend on aga siiski profülaktika, mitte haiguse ravimine.
Mõned soovitused, mis aitaksid valgemädaniku tekitatavat kahju vähendada:
* Külvikord (ei soovitata kasvatada rapsi ja teisi ristõielisi külvikorras tihemini kui 5-7 aasta tagant ja liblikõieliste kultuuride järel järgneval aastal)
* Hoida põllud umbrohupuhtana (vaheperemeestaimede hävitamine)
* Ruumiline isolatsioon ( valgemädaniku eosed võivad levida nendele soodsate tingimuste korral mitme kilomeetri kaugusele)
* Suurema ohuprognoosi korral keemiline tõrje fungitsiididega: näiteks
Folicur EW 250 normiga 0,5 ? 1 l/ha; Juventus 1,2 l/ha</P>
* Tulevikus saab ehk abi bioloogilise tõrjega: Contans WG (mullaseen, mis vähendab valgemädaniku nakkust mullas)
Soovin põllumeestele rapsikasvatusel edu.
Indrik Unt,
AS Werol Tehased ostuosakonna juhataja
