Eesti Post ja Eesti Politsei õpetasid rahvast ohutult sõitma

Teel külastasid ratturid posti- ja konstaablipunkte ning näitasid, milline näeb välja korras jalgratas. Kaasa sõitsid ka Eesti Posti juhatuse esimees Peeter Raudsepp, tootmisdirektor Maire Lodi ning julgestuspolitsei liiklusjärelvalve talituse politsei juhtivinspektorid Raul Sihver ja Tõnu Janter.

Mustvee sadama esisele platsile on kogunenud kenake hulk rahvast, lapsed saavad juba vigursõitu proovida. Neid on väikese linna kohta kohale tulnud tavatult palju, ette rutates võib öelda, et kindlasti mitte vähem kui järgmisel päeval Tartus.

Üles on pandud ka täispuhutav postkontor ning näha mängijaid politseiorkestrist, kes küll esialgu vaid edasi-tagasi jalutavad. Rahvast koguneb tasapisi juurde. Kohal on ka linnapea Gennadi Kulkov, kes ütleb, et on väga tore, kui sellised üle-eestilised ettevõtmised ka sellisesse väikesesse kohta nagu Mustvee jõuavad.

Jõuame juttu teha ka sellest, et sadama- ja kirikutelinn Mustvee on viimasel ajal tunduvalt puhtamaks ja kaunimaks muutunud. Tõesti, nii tihedalt prügikaste, kui on siin sadama pargis, ei ole mõnes suures linnaski.

Mängu alustab puhkpilliorkester. Lapsed pääsevad vigursõidurajale. Võistelda tasub, sest juba järgmisel päeval loositakse kõigi, see tähendab Jõhvis, Mustvees ja Tartus osavõtnute vahel välja ihaldusväärne jalgratas. Täispuhutavas postkontoris sai osta postkaarte, samuti marke ning lasta oma kaarte-kirju tembeldada rattaretke templiga. Samuti said noored osaleda liiklusteemalisel viktoriinil ja joonistusvõistlusel. Keda aga näha ei olnud, olid retkelised. Rahvas hakkas juba veidi murelikuks muutuma….

Hakkavad vaikselt saabuma autod. Kõigepealt politseiauto, seejärel postiauto. Kuulda on, et ratturidki pidid juba Mustvees olema, aga pole veel konstaablipunkti juurest ära sõitnud. Varsti on juba näha eredates vestides rattureid – oranzides postitöötajaid, kollastes politseinikke ja rohekates riietes teed näitavaid Regio esindajaid. Rivistusel raporteerib ürituse juht, Eesti Posti tootmisdirektor Maire Lodi, et retkelised on tulnud Venemaalt, sõitnud Jõhvist Mustveesse, seejuures täiesti kaotusteta. Kui toimetuse autost jalgratast välja tõstame, et retkelistega liituda, jõuab kohale ka vihm. Samuti tuleb välja, et kiivri puudumine on ikka probleem küll, sest kiivrita pole maanteesõit ohutu, ajakirjanikule aps siiski andestatakse ja lubatakse teele.

…läheb juba kiireks. Kott autole, ratturite rivvi ja sõit Kodaverre Hansu tallu öömajale võib alata. Sõidetakse vihmasajus, kahekaupa ühes rivis, ees teed näitamas politseiauto, rivi lõpus aga postiveoautod. Teekond jätkub mööda kitsaid Kasepää valla tänavaid, kusjuures tervitatakse kõiki, kellest parajasti mööda sõidetakse. Sõitjate kolonn tekitab inimestes teatud elevust, tuntakse huvi küll, et kes, miks ja kuhu sõidavad.

Mõne aja pärast tehakse peatus, et keebid pealt ära võtta, sest päike tuleb välja ja sadu vaibub. Vaevalt on aga jõutud keebid maha ajada, kui retkelisi tabab uus ja suurem vihm.

Grupis sõitmine on oodatust kergem, seda enam, et tempo ei ole eriti kiire. Samas tuleb aga vaadata, et sõidad parajasti nii kiiresti, et kellelegi otsa ei sõida ja samas ka eessõitjast kaugele maha ei jää. Teadjad räägivad, et siiani on keskmiseks sõidukiiruseks olnud 19 kilomeetrit tunnis, retkeliste päevakilometraaziks tuleb aga ligemale 100 kilomeetrit.

Ööbimiskoht asub Mustveest 25 kilomeetri kaugusel Kodaveres. Kõigepealt paneme üles telgid, mõned retkelised saavad öömaja ka tubades. Telk on selline, mida allakirjutanu siiani veel pole näinud. Neljakohalises elamus on omakorda sees veel kahekohalised väikesed telkelamud.

Postitöötajad osutuvad väga huvitavateks, seltskondlikeks ja abivalmiteks inimesteks, kellega on meeldiv koos aega veeta. Saun on mõnus ning õhtusöögilaud sedavõrd lookas, et liha-katulit-salatit ja kringlit jääb veel ülegi.

Politseitöötajad räägivad, et kui nad oleksid teadnud, kui tore on postitöötajate ja maakaartide kirjastamisega tegeleva Regio töötajate seltskond, oleks kindlasti rohkem osavõtjaid tulnud ka politseist. Neid oli nimelt osalejate hulgas kõige vähem.

Seda viga annab aga veel parandada, sest kõik osalised on veendunud, et taolised ühised retked ja teavitusüritused jätkuvad ka edaspidi.

Hommikune asjade pakkimine, rivistus. Ratturid jätkavad teekonda Eesti kõige väiksema Kallaste linna suunas. Tartumaa ei ole teadagi just Pala vallast väga kaugel. Pisike linn, mida on nimetatud ka ?surnud? linnaks ja kus elu väga vaene, jättis üsna sümpaatse mulje. Postkontor on küll väike, kuid korralikult remonditud, retkelised ostavad usinalt postkaarte ja lasevad neile lüüa retke templi. Aega jääb tutvuda ka kauni loodusega, nimelt Kallaste ranna ja koobastega. Suur tähelepanu on ka ohutul sõidul, nimelt saab seltskond mitu korda üles rivistatud, kahekaupa teadagi. Tuleb ka loendus ? kokku on rattureid 36.

Nagu ikka, tutvutakse postkontoriga, mis näeb jälle välja kena ja remonditud. Ja vastu võetakse meid, nagu mujalgi, värskendava joogi ja puuviljadega. Pärast lossi külastamist vändatakse edasi. Oleme juba natuke ajahädas. Teed näitavad Regio esindajad tõstavad tempot ning rivi kipub lagunema. Ka mõned rattad hakkavad lagunema, allakirjutanul näiteks on probleeme piduritega.

Ilma korralike piduriteta ei vasta ratas nõuetele ?minu ratas on korras? ja ei taga ohutut sõitu, nii tuleb teekonda jätkata postiautos.

Autojuhiga, kes ise ürituse algusest lõpuni kaasa teinud, kaasa arvatud ka Venemaal, sujub jutt hästi. Venemaal oli üheksat retkelist vastu võetud väga hästi, päevad olid ainult liigagi ära organiseeritud. Venemaa matkajatega kohtuti Narvas ja sõideti edasi Peterburi. Postkontorid olid sealgi kenasti korda tehtud, samuti ei saanud midagi halba öelda ka teede kohta, need olid üsna samamoodi sõidetavad nagu Eestiski.

Üldiselt on maa aga vaene, nõukogude ajaga võrreldes seal eriti palju muutunud ei ole.

Eelmisel õhtul töötajatega juttu ajades selgus, et Eesti Posti jalgrattaretk toimus tänavu tegelikult juba neljandat korda, varem on need olnud aga üksnes postitöötajate üritused ja Eestimaal. Venemaa rattaretkel liitusid erinevates punktides uued ratturid, kes sõitsid teatud vahemaa kaasa ? matkajad vahetusid.

Postiautost vaadatuna näeb teekond välja pisut teisiti, tegelikult ei kadesta neid autojuhte, kes pidid mitu päeva üliaeglaselt kuumas autos sõitma.

Teekond muutub ka raskemaks, tuleb tõusta mäkke, rivi kipub lagunema. Aeg-ajalt vajab üks ja teine retkeline abi, seda nii mahajäämise kui ratta tehnilise olukorra tõttu. Kiirus on üsna suur, sest aeg on arvel. Igati kiitust väärivad politseinikud, kes mahajääjaid järele aitavad, neid isegi nii-öelda järele vedades. Väga tubli on noor ?politseinik?? 12-aastane matkaline, kes igati hästi vastu peab ja terve retke virisemata kaasa suudab sõita.

On retkeliste viimane peatuspunkt. Jääb sõita veel vaid viimane lõik ? mööda Tartu linna. Selle sõidavad kaasa eranditult kõik ratturid, ka need, kes vahepeal puhkust vajasid. Sõita tuleb tihedas rivis ja üsna kiiresti, sest liiklus on suletud. Retkelisi juhib mootorrattal politseinik. Erksavärvilistes vestides sõitjate rivi äratab linnarahva hulgas tähelepanu, möödujatele aplodeeritakse….võimas tunne on…

Tartus,Lõunakeskuse ees ootab retkelisi juba kenake rahvahulk. Rivistus. Maire Lodi tänab kõiki rattureid ning kannab ette, et kaotusi ei ole. Kõik osalejad saavad mälestuseks margikomplekti, mis on välja lastud spetsiaalselt ürituse ajaks ja tarbeks. Lapsed saavad võistelda taas vigursõidus, ringi kõnnib maskott Lõvi Leo ning täispuhutavas postkontoris võib lasta oma kirju ja postkaarte tembeldada. Igati vajalik ettevõtmine see Eesti Posti jalgrattaretk.

EVA KLAAS