Vene karu Miška puhus pühapäeva õhtul lõppenud Sotši taliolümpiamängude tule kustu. Kohatises suvesoojuses toimunud talimängud said ajalooks. Kui Eesti võistkond ebaõnnestus olümpial täielikult, siis Venemaa sai suurvõistluse korralduse ja läbiviimisega laitmatult hakkama, milles tegelikult polnud põhjust ka varem kahelda.
Suure meedia toodetud hirmu- ning õudusjutud ei saanud tõeks ja nii jäid mõned meediaagentuurid lõpuni nokkima prügi kallal, mida leiab igas maailma nurgas.
New Yorgis töötav Vene emigrandist ajakirjanik Mihhail rääkis, kuidas Ameerika sportlasi keelitati enne mänge loobuma lippude ja rahvusvärvide kandmisest Sotšis, mis võiksid nendevastasteks rünnakuteks alust anda.
“Vastupidi. Rahvusvärve toonitati igal sammul, ja seda tegid mitte ainult ameeriklased. Õnneks ei teinud sportlased neist hirmutamistest välja,” rääkis Mihhail, kui koos lõputseremoonialt lahkusime.
Ideaalselt toiminud olümpiamängude transpordis tekkis just pühapäeva õhtul esimene tõrge, kui tänavatele tekkisid pooletunnised ummikud. Esmaspäeva hommik saabus aga vaikusega, sest oli hakatud otsi kokku tõmbama.
Ennelõunal saabus aga olümpiaparki president Vladimir Putin isiklikult, et tänada pidulikult oma riigi olümpiakangelasi. Jagati ordeneid ja kiitust. Seejärel istutati pargi haljasalale 33 puud, märkimaks Venemaa poolt Sotšis võidetud medalite arvu.
“Kes kardab riskida, see šampust ei joo,” võttis Putin sportlaste tänulõunal kokku Venemaa ja Sotši mängude edu aluse.
Meile kõigi aegade nõrgim
Eesti sporti jäävad lõppenud mängud meenutama aga vaid negatiivse poole pealt. Kui enne olümpiat loodeti ikka näha mõnda kohta kahekümne parema seas, siis lõpuks jäi meie delegatsiooni parimaks individuaalkohaks iluuisutaja Viktor Romanenkovi 24. koht. Meeskondlikult jõudis 4 x
Üks asi on rääkida meie n-ö parematest kohtadest, teine aga meie langemisest oma aladel viimaste hulka. Nii kaotas täielikult oma positsiooni murdmaasuusatamine, kus enam ei olnud jaksu isegi 40 tugevama hulka jõudmiseks. Nagu jaanuaris võis ennustada, oligi eestlaste parim kanadalane Len Väljas. Tundub et iga kandi pealt räsitud suusakoondis vajab uut verd, alates peatreenerist.
Suusasprinterite tublidusest ja uutest võimekatest treeneritest kirjutatakse igal aastal enne talve pikki oode, hooaja saabudes ei lähe aga sõnad ja teod sugugi kokku. Kahevõistlejate meheteod algasid juba kodus koondise koostamisega ja kui jätta kõrvale 17-aastane Kristjan Ilves, heideldi olümpial vaid kolme viimase koha peale.
Laskesuusatajate mahajäämus maailma paremikust oli teada enne olümpiat ja rahvusvaheliselt alaliidult kummalisel kombel saadud üheksa olümpiakohta vaid süvendasid lootusetuse tunnet. Kõik kolm teatevõistkonda võeti liidritele jalgu jäämise pärast enne distantsi lõppu maha. Iseenesest on selline alaliidu poolt kehtestatud reegel igas mõttes äärmiselt ebasportlik, kuid Eesti sportlaste taset näitas see siiski. Lisaks lõputud kukkumised ja jamad padrunitega, nii et saavutatu näitaski tegelikku taset. Olümpiavõitja Jaan Talts on öelnud, et vaevalt selline kogemus õpetab.
Iluuisutamises langes põrmu enne mänge palju kiitust teeninud Jelena Glebova, kes tegi olümpial oma viimaste aastate nigelama etteaste. Suusahüpetes ei täitunud Kaarel Nurmsalu lootus jõuda teise hüppevooru. Kõige selle taustal tundus suurepärane olevat saladusliku mäesuusataja Warren Cummings Smithi, keda keegi pole näinud, slaalomis saavutatud 26. koht.
Juba on märgitud, et ega Eesti polegi talispordimaa. Aegade jooksul on olnud meil paaril alal vaid üksikud õnnestujad. Sellele tahaks küll vastu vaielda, sest kuigi väike riik, oleme suutnud siiski aegade jooksul ka talispordis läbi lüüa. Küll ei ole aga meil kindlasti jaksu aastast aastasse kõrget mängu mängida. Praegune üldine madalseis tuleneb aga ilmselt mitmete asjaolude kokkulangemisest. Väikest lohutust pakkus ehk seegi, et kui Sotši pressikeskuse saale ehtisid fotod olümpiasangaritest läbi aegade, siis ühel neist ilutses sõiduhoos Ants Antson. Ainus eestlane sel näitusel.
Teiste edu paistel <span style=”mso-spacerun: yes”>
Talimängud olid aga edukad ja õnnelikud paljudele. Riikide medaliarvestuses üllatas esikohaga Venemaa. Tänu tugevale lõpuspurdile võeti kodustelt mängudelt 33 medalit. Neli aastat tagasi Vancouveris oli venelaste medalisaak vaid 15. Seejuures ennustas agentuur PWC enne mänge, et venelased koguvad kodustelt mängudelt 25 medalit, kuid panid järelikult kõvasti puusse. Nagu ka USA puhul, keda ennustati 35 medaliga mängude edukaimaks (tegelikult 28) ja Saksamaa, kellele pakuti 26 autasu (sai 19).
Ennustatust enam kogusid medaleid Kanada (pakuti 23, tegelik 25) ja Norra (21 ja 26), kuid kõik piirid ületas Holland. Tulpidemaa sportlased kogusid kiiruisutamises 12 alalt 32-st võimalikust (kaks võistkondlikku ala) medalist koguni 23! See teeb 72 protsenti maksimumist. Ühelgi teisel alal ei suuda keegi maailmas oma paremust taoliselt maksma panna. Hollandi kõrval on kängu jäänud Norra, USA, Kanada, Jaapani, Saksamaa ja teiste riikide kiiruisutajad. Olümpiahalliski oli tegemist pigem Hollandi lahtiste meistrivõistlustega. Kiiruisutamisele see kindlasti kasuks ei tule.
Kui eestlastel kõik untsu läks, siis meie lõunanaaber Läti tegi oma ajaloo parima taliolümpia. Kui senistel talimängudel olid lätlased võitnud oma riigi lipu all kolm medalit, siis nüüd võeti korraga neli autasu. Ja kõik ikka rennialadelt (kelgutamine, skeleton ja bobisõit), millele 1970. aastate lõpul Siguldas edukalt alus pandi ja mida tänaseni löögivõimelisena hoitakse. Nii jõudis Läti seitsme medaliga muide Eestiga ühele pulgale. Kui lisada juurde NSV Liidu koondises võidetud medalid, on aga üldseis 16:9 veenvalt Läti kasuks, rääkimata nende hokimeeskonna edukast mängust neljandat olümpiat järjest.
Siinkohal võib küll lisada, et kahel Sotšis võidetud medalil oli seos ka Eestiga. Jäähokis võttis Soome koondislasena pronksmedali vastu Narvas sündinud Leo Komarov ja meie lumelauasõitja Kadri Pihla elukaaslane Pierre Vaultier võitis lumelaual koguni olümpiakulla.
Ühe eestlanna saatus
“Aga kuidas siis Eestil läks?” küsiti äkki keset olümpiajärgset melu Adleri kaubamajas. Küsija oli hallipäine daam, kelle kõrv oli kinni püüdnud meie eestikeelse jutu.
Selgus, et Krasnaja Poljanas sündinud daam on eestlaste järeltulija. “Minu vanemad olid eestlased. Isa August Türkel ja ema neiupõlvenimi oli Hindov. Isa ja vend represseeriti 1930. aastate lõpul. Vangilaagrist pääsemise nimel pidi ema siis vene sõjaväelasega abielluma,” rääkis Nadežda nime kandev proua.
Rääkis vene keeles, sest kardab eesti keeles valesti rääkida. “Mul on ka Eestis veel sugulasi, just Väike-Maarja kandis, kuid ma pole seal käinud vähemalt 25 aastat.”
Selles olime mõlemad ühte meelt, et ilusad olümpiamängud olid.
TIIT LÄÄNE, Sotši
