Võrreldes kolhooside ajaga, mil ka Paides kokku saadi, on aga olukord kardinaalselt muutunud. Siis voolas Nõukogude Liidus makstavate kõrgete kokkuostuhindade tõttu maale palju raha. Maainimese positsioon oli ühiskonnas väga kõrgelt väärtustatud ja ka teenistus ei jäänud rasketööstustööliste omast sugugi maha.
Piimatoodang kahekordistunud
Paljud linnainimesed käisid maal lisa teenimas, näiteks kasvõi söödapeete kasvatamas. Praegu põllumees enam peeti ei kasvata, kuid tema farmis olevad lehmad annavad üle kahe korra rohkem piima kui kolhoosiajal ehk toonase 3000 kilogrammi asemel keskmiselt 6000-8000 kilogrammi lehma kohta aastas.
Suures Nõukogude Liidus oldi hädas põllumajandussaaduste tootmise ja elanikkonna varustamisega nendega. Seetõttu kullatigi vähegi hakkama saanud põllumehed rahaga üle. Kogu suures liidus oli Eesti põllumajandustootmise osas esirinnas. Mis sest, et vahepeal räägiti Eestist kui Leningradi ja Moskva sealaudast. Kui tol ajal ettevõtte efektiivsusenäitajatega tänapäeva kontekstist lähtudes kiidelda ei saadud, siis kogu riigi peale kokku võetud põllumajandustoodangu näitajate järgi, näiteks piima, liha, kartuli jms tootmise poolest oli väike Eesti mitmest tänapäeva Euroopa riigist ees.
Tänavuse keerulise sügise tõttu on väga palju vilja veel koristamata ja osa põlde vee all. Mõnes Eesti piirkonnas, nagu näiteks Põhja-Eestis, räägitakse isegi kriisiolukorrast. Samas on ilmaolud väikeses Eestis tänavu eriti drastiliselt erinevad olnud, sest Jõgevamaa põldudelt korjatakse viimase kümne aasta suurim saak.
Allesjäänud põllumajanduslikes ettevõtetes on tööintensiivsus ja -viljakus kolhoosiajaga võrreldes pea kümme korda suurem. Kui üks keskmine kolhoos andis koos pensionäridega tööd 300-1500 inimesele, siis sama palju toodangut andvas põllumajandusettevõttes saadakse praegu hakkama 30-150 inimesega.
Ka uus ühendus Euroopa Liit, kuhu me nüüd kuulume, toetab oma põllumeest, kuid hoopis teisiti kui kunagine Nõukogude Liit. Siin tuleb oma tegevusele toetuse saamiseks kirjutada projekte ning näidata, milleks raha vajatakse. Kulutusi rahastatakse alles pärast tööde tegemist.
Seega on 10-15 aastat kestnud kõlvatu konkurents sissetoodud subsideeritud toiduainetega Eesti põllumehe jaoks mööda saanud ning ollakse uute lootuste lävel.
Euroopa Liidus ei tunta toidupuudust. Ometi toetab see ühendus oma põllumeest, hoolitseb maaelu ning kultuurmaastiku säilitamise eest ning kaitseb põllumeest ka maailma suurtootjate eest.
Kuigi Eesti vaatevinklist vaadates on Euroopa Liit suur ühendus, on maailma mastaabis tegu ikkagi väikese ühendusega. Just maailmast tuleva surve tõttu peab Euroopa Liit vähehaaval lõdvendama protektsionistlikke meetmeid ja avama oma turu näiteks kasvõi Uus-Meremaa ja Brasiilia piimasaaduste tootjale, kus nende toodete omahinnad on küllaltki madalad.
Euroopa Liit on aga demokraatlik ühendus, kus järske muudatusi ei tehta. Üks eelarvetsükkel kestab 7 aastat. Järgmine rahastamistsükkel algab 2007. aastal ja kestab 2013. aastani. Juba ongi alanud selle tsükli rahastamisega seotud põllumajanduspoliitika väljakujundamine, milles ka Eesti osaleb. 2013. aastal peaks Eesti põllumees saama sama palju toetusi kui varem ühendusse kuulunud põllumeeski. Ometi ennustatakse, et Eesti põllumees jõuab tulude saamise tasemelt põlise Euroopa põllumehega ühele tasemele aastatel 2025-2030.
Vilja eksportijast on saanud importija
10-15 aastat Eestis valitsenud kõlvatu konkurentsi ja ka ?okiteraapiat on viinud aga Eesti olukorrani, kus põllumajandussaadusi suurde Nõukogude Liitu eksportijast maast on saanud põllumajandussaaduste importija, seda eriti toidurukki ja nisu osas.
Eesti põldudel kasvatatud vili läheb aga enamuses loomasöödaks. Keskkonnaministri Villu Reiljani sõnul on Eestis kõlvatu konkurentsi ja oma põllumehe mittetoetamise tulemusena jäänud ellu ainult ässad. Teised kõik on juba otsa saanud. Kuid nii-öelda põhi on läbitud.
Kuigi Euroopa Liit toetab Eesti maaelu ja põllumajandustootjat miljardite kroonidega, on strateegilises plaanis veel palju lahtisi otsi, mis suunas liikuda. Paljuski on see keeruline, sest ka Eesti põllumajandustootjale on seatud tootmispiirangud, näiteks piimatootmiskvoodid ja palju muudki.
Põllumajandusminister Ester Tuiksoo sõnul suudab aga Eesti põllumees Euroopa põllumehega konkureerida. On käivitatud programm Eesti Toit. Ja just Eesti toodete kvaliteet, puhtus ja abatraditsioonilisus on see, millega võib Euroopas läbi lüüa. Riigikogu esimees Ene Ergma rääkis näiteks, kuidas taanlased olid tema kasvatatud tomateid süües imestunud, et tomatil võib ka maitse olla.
Samas on Euroopa Liidus Eesti põllumehe jaoks harjumatult palju bürokraatiat, seda nii toetuste kättesaamise, tootmise kui ka keskkonnahoiu vaatevinklist lähtudes.
Selles bürokraatias on aga ka väga palju küsitavust. Näiteks kui loodusereostajat trahvitakse karmilt, siis kultuurmaastiku reostajaga ehk võsa- ja takjakasvatajate korralekutsumise osas ollakse Eestis veel täiesti võimetud.
Sajad tuhanded hektarid maad on võsas ning umbrohtunud ja kohati meenutavad ülesküntud põllud oaasi keset metsikut dzunglit. Samas ei pruugi PRIA peadirektori Mati Kermase sõnul olla maad neil, kes seda harida tahavad. Ja need, kellel on maad, ei taha seda üldse harida.
Kui aga otsida, siis on ka Eesti põllumajanduse edasiarendamisel selles bürokraatiarägastikus ruumi küllaga. Näiteks on biodiislikütuse tootmine aktsiisivaba. Selle programmi käivitumisel suureneks ainuüksi rapsikasvatuspind 60 000 hektari võrra.
Praegu on meil põllumajandustootmisega hõivatud 33 000 inimest. Tootmise intensiivistamise ja nüüdisajastamise tulemusena ei pruugi aga otse põllumajandusse uusi töökohti juurde tulla. Lahendust nähakse uute kuni üheksa töökohaga ettevõtete ellukutsumises, millega loodetakse luua maale täiendavalt kokku 30 000 uut töökohta.
Konverentsi austas oma osavõtuga ka Eesti Vabariigi president Arnold Rüütel, kelle sõnul on põllumajandus Eestis strateegiline tootmisharu ja ka jääb selleks.
Kuid traditsioonilise põllumajandustootmise kõrval tõsteti esile ka maaturismi arendamise vajadust ja tähtsust, seda kogu Eesti arengut silmas pidades.
RAIVO SIHVER
