Möödunud neljapäeval esitleti Põltsamaal Puhu-Risti söögimajas 438-leheküljelist raamatut „Eesti Põllumajandustehnika sõnas ja pildis“, mille on koostanud kunagised Eesti põllumajandusjuhid Aadu Püvi, Heino Veldi ja Arder Väli.
Pikapeale sai kirjutised kokku
Raamat annab ülevaate erinevates Eestimaa paikades asunud EPT-dest, mis kolmekümne aasta vältel arenesid tugevateks tööstusettevõteteks, kus oli ametis 22 töötajat.
Raamatu koostamise algatas majandustegelane, teeneline insener Aadu Püvi, kes töötanud EPT keskaparaadis maaparanduse valitsuse juhataja ja riikliku agrotööstuskomitee maaparanduse peavalitsuse juhataja ja juhataja asetäitjana.
Oma pöördumises koosolijate poole ütles Püvi, et väga hea, kui raamatust leiavad oma isade, vanaisade ja vanavanaisade nimesid tänased ja tulevased lapsed.
„Raamatu koostamise ideed tutvustati 2018. aasta 16. augustil Põltsamaal toimunud kunagiste EPT juhtivtöötajate kokkusaamisel. Kõik mehed toetasid seda mõtet. Kirjatükke aga ei tulnud. Siis hakkasime pinda käima. Saime pikapeale tarvilikud kirjutised kätte. Nii rikastus suuresti faktiline osa, samuti võimalus mälestusi talletada, sest mälestused on need, mis jäävad,“ rääkis raamatu saamisloost Heino Veldi, kes 1979–1981 töötas Eesti NSV põllumajandustehnika komitee esimehena. Järgnevatel aastatel oli ta ministrite nõukogu esimehe asetäitja ja 1985–1988 Eesti NSV agrotööstuskomitee esimees.
Raamatu esitlemisel kiideti korduvalt trükise toimetajat, kauaaegset Maalehe ajakirjanikku Annika Poldret ja fotograaf Jüri Seljamaad. Raamatu kujundas Katrin Põdra, trükkis trükikoda Vali Press.
Raamatu alguslehekülgedel tutvustakse ajaloolisi dokumente: Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu ja EK(b)P Keskkomitee määrust 1940. aasta 3. detsembrist, mille alusel loodi hilisemate põllumajandustehnika tootmiskoondiste eelkäijad, masinatraktorijaamad.
Looduskaitseteemalise loo alguses on märgitud Jõgevamaal hästi tuntud kunagist Tooma sookatsejaama ja 1985. aastal loodud Endla riiklikku sookaitseala.
Jõgeva EPT-d tutvustavas peatükis, mille on kirja pannud Aivar Kokk ja Kalle Müürsepp, nimetatakse suurettevõtte eelkäijaks 1940. aasta 3. detsembril loodud Palamuse masinatraktorijaama.
Põltsamaa EPT tegevusele vaatab tagasi seda algusest lõpuni juhtinud Endel Kiisk. Ta kirjutab, et aastatega paigaldasid Põltsamaa EPT maaparandajad ligi 14 000 kilomeetrit drenaažitorustikku, mille abil kuivendati ligi 35 000 hektarit liigniisket maad. Esimesena Eestis hakati Põltsamaa EPT-s teede stabiliseerimiseks kasutama põlevkivituhka.
Vastutus kunagiste töötajate eest
Esitlusel sõna võtnud kunagine Põltsamaa EPT juhtivtöötaja, tänane Põltsamaa vallavanem Andres Vään avaldas lootust, et maaparandajate tööd hakatakse ehk rohkem hindama.
„Paljud maaparandusobjektid tehti arvestusega, et peavad vastu paarkümmend aastat, nad on aga püsinud ligi kolmkümmend aastat ja kui hästi hooldada, pole karta, et nende iga kunagi otsa saab,“ ütles Vään.
„Raamatusse kaastöö tegemine võimaldas mul põhjalikult süveneda Jõgeva EPT ajaloosse. See töö oli suur vastutus kunagiste EPT-laste eest,“ ütles riigikogu rahanduskomisjoni esimees ja Jõgeva vallavolikogu esimees Aivar Kokk, kes Jõgeva EPT-s töötas LEMK-i plaani- ja tootmisosakonna juhataja, LEMK-i peainseneri, juhataja asetäitjana ehituse ja majanduse alal.
Kauaaegne spordiühingu Jõud juht Ants Saar toonitas EPT-de rolli spordielu edendamisel, mis seisnes ka mitme spordihoone ehitamises. Mõnedki kunagised tippsportlased olid EPT palgal, mis võimaldas järjepidevalt treenida.
Raamatus leidub ka nõukogude ajale iseloomulikke humoorikaid lugusid. „Kui lüpsja Leida Peips saatis Brežnevile kirja ja sellele ka vastati, võeti sel puhul sovhoosi töötajad kultuurimajja kokku, kus ülistati Leidat ja parteid,“ kirjutab Heldur Laumets Viljandi EPT-d tutvustavas peatükis.
Lõppsõnas vaatavad aga Aadu Püvi, Arder Väli ja Heino Veldi möödanikule tagasi järgmiste sõnadega: „Kui mõned tänased ja endised poliitikud on arvanud, et okupatsiooniaastatel polnud Eestis võimalik midagi korda saata, siis soovitame neile see raamat läbi lugeda ja veenduda, et oli küll. Kui EPT-s töötas keskmiselt 600–800 töötajat, suuremates 1000–1200, siis vajasid nad elamispinda, lasteaeda, arstiabi, kooli, samuti kauplust ja bussiühendust. Seda kõike tuli EPT juhtkonnal, paljudes kohtades ka kolhoosidel ja sovhoosides, üheskoos lahendada.“
JAAN LUKAS
