22 koondislase hulgas oli ka viis Jõgevamaalt Kuremaa Spordikeskuse/Torma Spordiklubist pärit poissi – Kait Koppel, Margus Zavatski, Joosep Kivimäe, Arkko Pakkas ja Karlis Karm. Ülejäänud koondislased on Tallinnast, Tartust, Pärnust, Kohtla-Järvelt ja Kohilast. «See on normaalne, et koondises on noormehi ka väljastpoolt Tallinna ja Tartut,» märkis Kerde.
Koondis tuleb Kuremaale ka juunis
Kaks nädalat tagasi mängis B-klassi koondis Riias Balti matsil Läti ja Leeduga. «See oli esimene pilt sellest koondisest,» märkis peatreener. Järgmine kokkusaamine on koondisel mais, selleks ajaks peab poistel olema tehtud arstlik ülevaatus. Kui tavainimesel kestab arstlik ülevaatus viisteist minutit, siis koondise poistel vähemalt poolteist tundi. Seda on vaja, saamaks ülevaadet noore inimese tervislikust seisukorrast,» rääkis Kerde.
Tema hinnangul oli positivne, et nõukogude ajal oli arstlik kontroll kõikidele noortele sportlastele kohustuslik. «Kui saime iseseisvaks, selgus, et seda pole enam vaja. Kümne sõjalennuki asemel võiks Eesti teha kõikidele sündinud lastele väga põhjaliku meditsiinilise uuringu. Siis jääksid ära hilja avastaud südamerikked ja muud tervisehädad, millele õigel ajal pole jaole saadud,» nentis peatreener.
B-klassi koondisest lõpetavad 23 noormeest 9. klassi. Järgmine laager algab 27. juunil ja taas tullakse kümneks päevaks kokku Kuremaale. Esialgse plaani järgi peaks suvel olema kolm korda kümme päeva treeninglaagrit, mille hulgas on ka kuni kuus mängu. Üheks võimalikuks partneriks on kindlasti soomlased, aga tõenäoliselt ka rootslased.
32 aastat treenerina töötanud Üllar Kerde on Kuremaal teist korda, varem on ta siin käinud klassiekskursiooniga seitsmekümnendate aastate algul. Treeningutingimustega on ta väga rahul.
Järgmisel aastal on need noormehed juba A-klassi koondises, kes nendega edasi tööd teeb, pole veel teada. Üsna tõenäoliselt võib see olla ka Kuremaa Spordikeskuse/Torma Spordiklubi treener Raivo Tralla, kes on praegu kinnitatud B-klassi teiseks treeneriks.
Igal treeneril oma nipid
«Koondisega töötamine nõuab tohutut ettevalmistust, samas on pinge üsna suur, kas ma suudan seda kõike jälle uuesti, ei oska praegu öelda,» rääkis Üllar Kerde. Tema sõnul on tasu hea töö eest väga suur. «Kui näed, kuidas teised treenerid on poisid ette valmistanud ja sa oled suutnud veel neile koosmänguks n-ö viimase lihvi anda, siis on head mängu lausa lust jälgida,» nentis peatreener.
Igal treeneril on omad nipid, iga poiss tuleb erineva kogemustepagasiga. «Peab olema eri tüüpi mängijaid ja eri ettevalmistusega mängijaid, kui kõik oleksid ühel tasemel, oleks asi väga igav. Eestimaal pole meil midagi häbeneda, noortetöö on täiesti tasemel.»
Üllar Kerde ei saa kunagi öelda, et mõni treener teeb midagi valesti. «Alati võib öelda, et meil võiks olla rohkem Saboniseid, aga miks peaks. Siis oleks elu väga igav. Teiste poiste jaoks peab ka olema võimalusi. Mul on hea vaadata, kui poisid innustunult kaasa teevad, arenevad ja saavutavad midagi. See on olulisem, kui trennis käiks mõni üliinimene, kellele loodus on andnud tohutud eeldused, nii et tööd polegi vaja teha,» mõtiskles ta.
Kui 13-14 aastaselt tahab enamik poisse saada profikorvpalluriks, siis mõne aasta pärast on enamikul juba hoopis teised plaanid.
Kolm-neli poissi praegusest B-klassi koondisest võivad olla A-klassi jõudmisel juba korvpalliga lõpparve teinud. Profisportlane peab end lühikese ajaga ülejäänud eluks kindlustama.
“Olen juba nii kaua olnud korvpalliga seotud, et võin öelda ? Eestis on seni väga vähe mängijaid, kes on end kindlustanud ? Tiit Sokk ja Martin Müürsep. Ülejäänud on loonud endale küll baasi, kuid nad peavad edasi töötama nagu näiteks Rauno Pehka, Aivar Kuusmaa, Tanel Tein.”
Headest mängijatest ei pruugi Kerde hinnangul saada alati häid treenereid. “Mulle on meelde jäänud ühe ammuse ajaleheartikli pealkiri «Hea treener peab olema kas lollakas või poissmees». Treeneril ei ole justkui heas mõttes kõik kupli all korras, sest nad pühenduvad asjale, mis nende arvates on kõige tähtsam. Et heaks treeneriks saada, pole tähtis, mida sa tead, vaid see, mida sa õpetad ja mida teavad lapsed,” teab Kerde.
Headest korvpalluritest on praegu heaks treeneriks saanud Tiit Sokk, vanematest mängijatest veel Andres Sõber ja Heino Enden. Hea treener võib Üllar Kerde hinnangul saada ka Erki Kivinukist ja Teet Laurist. Treeneriks saamine eeldab tema sõnul otsast peale hakkamist, kõik mängijad seda ei suuda. “Määrav on, kas sa armastad mängu või mitte. Treener, kes pole varem ise mänginud, ei saa aru, mis platsil toimub.”
Üllar Kerde armastab alati õpilastelt küsida, mis vahe on matemaatikatunnil ja korvpallitreeningul. Tavaliselt vastavad õpilased, et matemaatika tunnis tuleb mõelda, aga korvpallitrennis pole mõelda vaja. «Vahe on selles, et ühes oled sa lühikestes pükstes ja tossudes, teises aga pikkades pükstes ja viisakalt riides. Mõnikord on korvpallitrennis vaja rohkem mõelda kui matemaatikatunnis. Kui matemaatika kontrolltöö on tehtud, võid pinginaabriga juttu ajada. Korvpallitrennis seda võimalust pole, sest kui sa ei mõtle, saad järgmisel momendil vastu pead,» tõi Kerde näite.
Kaotusekibedus jääb pikaks ajaks
Treeneritöö on Kerde hinnangul väga raske, võidurõõm kestab üsna lühikest aega. Üks suur ja valus kaotus pühib kõik varem olnud hea minema.
Üllar Kerde räägib, et karjuda laste peale ei tohi, kuid valju häält tuleb teha paratamatult. «Kui meil on 16 poissi palli põrgatamas, siis pean ma häält tõstma, et end kuuldavaks teha,» tõdes Kerde. Tema sõnul on alati kergem seletada. Kõvemat häält tuleb teha ka siis, kui mäng hakkab käest ära minema. Treener ei saa rahulikult istuda, kui võistkond hakkab kaotama.
Sõimamisest pole kunagi kasu, sõimajaid on Eestimaal päris palju. Kui treener on pikka aega sõimanud, siis mängija ei kuulagi teda enam. Kui noor treener karjub, et miks sa ei tea, miks sa nii ei teinud, siis see näitab tema tegemata kodutööd. «Ta võiks enda peale karjuda, et miks ta õpetamata jättis.»
Kerde on ka tähele pannud, et osa õpilasi pole pika seletamisega rahul, nad tahaksid kiiremini õpetust saada. Õpetamine ei ole kunagi ühesuunaline ? õpetajalt õpilastele. Ka mängijad annavad treenerile tagasisidet, tagasiside on väga oluline. «Kui suudan 25st 12le selgeks teha, siis peaksin oskama ka 13le asjad selgeks teha.»
Praegu Audentese spordikoolis õpetajaametit pidav Üllar Kerde annab endale aru, et koondise juurest või ka Audentesest läheb noor jälle tagasi oma kodumeeskonna juurde ja mängib selle võistkonna eest edasi. Ta peaks kaaslastele andma edasi seda, mida ta võõrsil õppis.
HELVE LAASIK
