Ergele oli möödunud aasta üldse mitmeti meeldejääv. Eesti Sumoliit valis ta 2005. aasta parimaks nais-somotoriks, arvestades nii maailmameistrivõistlustel kui ka Euroopa meistrivõistlustel saavutatut. Nimelt jäid tal möödunud aastasse ka Euroopa meistrivõistluste pronksmedal naiskondlikus arvestuses ning kaks hõbemedalit juunioride Euroopa meistrivõistlustelt ? üks keskkaalus ja teine absoluutkategoorias. Detsembri keskpaiku saabus Erge aga tagasi sumo sünnimaalt Jaapanist, olles kolm kuud treeninud koos Jaapani koondise neidudega selle maa parimas sumo amatöörklubis Nichi-dai. Eesti Olümpiakomitee ja Eesti Sumoliit korraldasid meie parima nais-sumotori kodumaale jõudmise puhul talle vastuvõtu ja pressikonverentsi, millele järgnes esinemine televisioonis. Nii suurt avalikkuse tähelepanu koges noor sportlane oma elus esimest korda.
Kuidas Sa ise möödunud aastale tagasi vaatad?
Oli tõepoolest eriline aasta. Jaapan oli olnud ju mu unistus. Seda, et mul seal võimalus treenida on ja et pääsen maailmameistrivõistlustele, poleks varem osanud muidugi ette kujutadagi.
Millega üldse 2005. aastal tegelesid?
Töötasin, õppisin, tegin sporti. Jätkasin õpinguid Tartu Töölisnoorte Keskkoolis ning olin Falckis poole kohaga turvatöötaja. Firma on mulle igati vastu tulnud ja töögraafik on paindlik. See annab võimaluse nii õppida kui ka treeningutes käia. Trenni teen Tartu judoklubis Zen Einar Suure juures ning sumot Riho Rannikmaa juures. Jõusaalis käimine ja ujumine muidugi ka.
Missugused olid Su treeningupäevad Jaapanis?
Ega eriti hingamisruumi ei jäänud, mahv oli suur ja treeningud rasked. Higi voolas kogu aeg. Näiteks tuli poolkükkis liikudes kanda käte peal 30-kilost kivi, lapiti mööda põrandat lükata traktorikummi jne. Pärast trenni valmistasime õhtusööki. Nii oli odavam ja tervislikum. Elasin koos kolme tudengiga, kes iga päev spetsiaalselt sumoga tegelevad. Nende õppimismall ja koormus on hoopis teised kui Eestis.
Milline on kõige olulisem erinevus treeningutel Eestis ja Jaapanis?
Nagu öö ja päev. Treener on Jaapanis justkui pühak, teda kardetakse. Kui sa ei viitsi trenni teha, on targem üldse lahkuda. Distsipliin on tõepoolest ülihea. Karm kord neile sobib ja võidud tulevad ka.
Kas jaapani keel on nüüd suus?
Kirjutamine ja lugemine on enam-vähem. Suhtlemiskeel areneb ikka kõige paremini selles keskkonnas elades. Treeningul ja köögis sai suheldud küll jaapani keeles, muidu sai rohkem ikka inglise keelega läbi. Enne Jaapanisse minemist oli mul jaapani keele jaoks eraõpetaja. Sellest oli palju abi. Ühele gruusia poisile, kellega suhtlesin vene keeles, tuli mul koguni tõlgiks olla. Tema ei osanud ei inglise ega ka jaapani keelt.
Kas elustiiliga Jaapanis oli raske harjuda?
Kõigega harjub. Peamised olid ju ikkagi treeningud. Omamoodi katsumus oli see, et toas oli väga vähe ruumi ja magada tuli põrandal, asjad olid peamiselt kohvris ja aknalaual. Kappe ja riiuleid polnud. Eurooplase jaoks on väikesed toad harjumatud, väikesekasvuliste jaapanlaste jaoks aga ilmselt mitte.
Kui palju Sa kaalud ja mis kuulub Sinu igapäevasesse menüüsse?
Kaalun praegu 75 kilo ja see ongi minu jaoks stabiilne kaal. Alguseajaga võrreldes on kaalu juures just lihasmassi arvel. Söön nagu harilik inimene, ei midagi erilist. Kõige rohkem maitseb mulle karamelljäätis. Sumoga tegeleja ei pea ennast sugugi paksuks sööma, see on täiesti vale arvamus. Siis ei olekski ju võimalik midagi teha.
Kui kaua kavatsed sumoga veel tegelda?
Nii kaua, kui jaksu on, piire pole maha pannud. Igatahes on see väga huvitav ala ja juba sellepärast tasub edasi tegelda. Kui harrastajaid poleks, kaoks see ala ära. Sumo pole ju olümpiaala ja seepärast ei pöörata sellele ehk küllalt tähelepanu. Erilist pealekasvu pole, eks siis vanadel tegijatel tulebki pingutada.
Mida sumo Sulle on andnud ja mis Sind selle juures kõige enam köidab?
Eelkõige oskust teistega arvestada ja teisi kuulata ning oma emotsioone vaos hoida ja keskendumisvõimet. Sumo on tugeva psüühikaga, rahulike ja sõbralike inimeste ala. Rabelejale ja ärplejale see ei sobi. Kui ka võistlustel on teatav pinge, siis pärast istume kõik koos ja pole mingit trotsi, kes keda võitis või kes kaotas. Väga hooliv rahvas ja me mõistame üksteist suurepäraselt. Spordi tõttu on mul sõpru Hollandist, Venemaalt, Jaapanist ja mujalt, kellega oleme ka kirjavahetuses.
Kas Sind ei häiri, et teised sinuvanused lähevad diskole, millal tahavad või lihtsalt vedelevad niisama, kui tuju tuleb, aga Sina ei saa alati pühi ega isegi oma sünnipäeva pidada?
Olen spordiga tegelnud esimesest klassist peale. Seitsmendas klassis alustasin kergejõustiku kõrval ka judoga. Sumo tuli ligemale neli aastat tagasi. Mulle meeldivad treenitud inimesed, nad on harilikult distsiplineeritud ja mõistlikud, kes ei kraakle ega vannu ning enne mõtlevad, kui tegutsema hakkavad. Olen ka diskol käinud, aga see ei paku mulle eriti midagi ja väsin lihtsalt pärast paari tundi ära. Spordile kulutatud aeg pole kunagi maha visatud, ka siis, kui pole mingeid erilisi saavutusi ega tulemusi. Aga ega sünnipäevad ja pühad sellepärast veel pidamata jää, need saavad ära peetud tagantjärele. Möödunud aastal olin näiteks sünnipäeval Ungaris. Võistluskaaslased tegid mulle seal tõelise üllatuse ja katsid laua. See päev jääb eriti kauaks meelde.
VAIKE KÄOSAAR
