Kaks nädalat olümpiapere eest varjatult Londoni mängude peastaadionil põlenud olümpiatuli kustub juba homme õhtul. 30. korda toimuvad suvemängud lõppesid aga Eesti olümpiadelegatsiooni jaoks neljapäeva hommikul, kui võistlustules oli viimane meie sportlane – Anna Iljuštšenko. Mängude kolm viimast päeva lähevad juba meieta.
Londoni olümpia eelviimasel päeval on seega sobilik küsida, milliseks see olümpia kujunes Eesti jaoks? Taas, juba neljandat suveolümpiat järjest, kuulusime medaliriikide hulka. Nagu neli aastat tagasi Pekingist tuuakse ka nüüd Londonist koju kaks medalikohta.
Ainult et eelmiste mängude kulla ja hõbeda asemel on nüüd välja näidata hõbe ja pronks.
Eneseületamiseta edu ei tule
Sellest seisukohast pole põhjust häbeneda. Lisaks veel medalihõnguline 4. koht sõudjatelt.
Paraku on need ka ainsad kohad esikümnes. Seepärast iseloomustabki Eesti seekordset olümpiavõistkonda tippude taga valitsev tühjus. Liiga vähe on neid tegijaid, kes suutelised murdma ennast esitosinasse ja n-ö pildil püsima, rääkimata siis medalivõidu ohustamisest. Samuti kui eneseületamised või hooaja parima tulemuse tegemine nelja aasta tähtsaimal jõuproovil.
Olümpiamängudel aga eneseületamiseta edu ei saavutata. Nagu ütles sõudjate treener Mati Killing, et olümpiale tullakse medalit võitma. Tõsiseid eneseületajaid oli Eestil kaks ja nad ka mõlemad võitsid medali.
Suurim oli kahtlemata eestlaste nende mängude sangar maadleja Heiki Nabi. Oma võitluslikkuse ja eduga pakkus Nabi kindlasti, vähemalt siinolijatele, Londoni mängude suurima emotsiooni.
“Olümpiavõistlus loob erilise tunde ja sellepärast ei maksa siin eelnevad tiitlid midagi. Tuleb ise endast maksimum anda,” rõhutas olümpiafinaalis maadelnud Nabi.
Eneseületus oli tegelikult ka Gerd Kanteri pronksmedal kettaringis, sest ta oli ainus lõppvõistlustel osalenu, kes heitis olümpiastaadionil oma hooaja parima tulemuse. Temagi hindas emotsionaalselt Londoni saavutust enda jaoks väga kõrgelt.
Lootusi kruviti ka ülemäära kõrgele
Oma kohta tipptasemel kinnitasid, kuid ei suutnud ennast ületada, neljapaadi sõudjad. Oli veel rida sportlasi, kes andsid endast peaaegu parima, kuid sammu edasi ei astunud: purjetaja Deniss Karpak, kõrgushüppaja Anna Iljuštšenko, maadleja Ardo Arusaar, sulgpallur Raul Must, ka võistkonna noorim liige, vibulaskur Reena Pärnat.
Kõik teised jäid kahjuks seekord alla kas iseendale või ei küündinudki nende tegelikud võimed veel selleni, et olümpial hea võistlus teha. Kindlasti oli mõne ala või mõne sportlase puhul kruvitud lootused ka ülemäära ja põhjendamatult kõrgeks. Sellest ka valusam kukkumine.
Liidrite seljatagune hõre
Veel hullem oli lugu siis, kui sportlased jagasid vahetult enne olümpiastarti lubadusi, mille täitmise võimalikkust nad vist ei mõistnud. Näiteks sprinter Marek Niit, kes lootis
Mis sest, et viimastel olümpiatel ei ole sprindis poolfinaali – 24 parema hulka – jõudnud ainsatki valgenahalist jooksjat ja ei jõudnud seegi kord.
Selline see olümpia eestlaste jaoks seekord sai: kaks medalit, mille üle rõõmustada, hõre seljatagune liidrite järel ning napilt eneseületusi.
Kuid eks järjest raskem olegi meie väikesel riigil kasvatada tippe, kes suudaksid selles suures heitluses maailmale vastu saada.
Seni, kuni meil mõned, maalt pärit ja talutöödel sitkust kogunud mehed on, saab rõõmustada koos teistega.
i
TIIT LÄÄNE, London
