Karujaht Eestimaal on kohe-kohe algamas ning nagu tellitud on Eesti suuruselt esimene suuruluk, kiskja, sel suvel ennast pea kõikide väljaannete esikaantele välja võidelnud, näiliselt tegemata selleks mitte midagi erilist. Või siiski? Küll kondab karu lihtsalt ringi või siis laamendab meie, inimeste loodud keskkonnas. Austraalia näitel on näha, kuidas kängurud, kes võivad ka olla üsna sõjakad, vee puudusel üha enam küladesse ja linnadesse tungivad.
Nii nagu me räägime inimese evolutsioonist, arengust ja liikumisest, täiustumisest ning kohanemisest, teevad seda samal kombel meiega koos metsloomad. Seda kiputakse unustama. Unustatakse ka, et looduses, kuhu inimeseloom paratamatult kuulub, võib väikestest muutustest saada alguse suur mullistus. Karude liikumine inimasustustele lähemale võib olla tingitud nii sellest, et jahipidamise paiku n-ö söödetakse sisse ning hästi haistev karu on inimese lõhnaga harjunud, põhjus võib olla ka intensiivistunud metsamajandamisel, kus lageraiumise järel juba teisel aastal on domineerivaks vaarikad, mida mesikäpp hirmsasti himustab. Põhjusi võib olla n ja y, mis jäävadki lõpuni avastamata samal kombel, nagu pole täpset vastust ka sellel, miks ikkagi lendorva arvukus nii drastiliselt langes.
Üks on selge – me peame loodusega kohanema ning muutustega arvestama, eriti kui ise kipume looduses kuningad olema. Letaalne tegevus, karu tapmine, ei ole ainus lahendus, nagu selgub ka meie leheloost. Ja peale selle räägib „kuningas“ oma kohtumisest suurulukiga mitte ainult oma lastele, vaid ka lastelastele ja tervele külale, sest saadud emotsioon on kahtlemata võimas.
Vooremaa
