Betti Alveri Muuseum on oma pooleteiseaastase tegutsemisaja jooksul üha enam hakanud toimima “pumbana”, mis Jõgevale mitmesuguseid huvitavaid inimesi toob. Möödunud laupäeval külastas muuseumi bussitäis eesti keele ja kultuuri saadikuid ehk Tartus toimunud konverentsil “Eesti keel ja kultuur maailmas” osalenuid.
Külalistel oli muuseumis olla aega vaid pool tundi, mille jooksul kuulati põhiliselt muuseumi juhtaja Toomas Muru juttu sellest, kuidas muuseum rajati ja missugused sündmused seal toimunud on. Stockholmi Eesti Kooli õpetaja Ülle Langel, eesti keele kui teise keele õpetajaid ühendava liidu esindaja Evelin Müüripeal ja eesti kirjandust ungari keelde tõlkiv Szilard Toth leidsid siiski aega ka ajakirjaniku küsimustele vastata.
Tartu Ülikooli eesti filoloogi diplomiga Ülle Langel kolis Stockholmi 1992. aastal, mil tema abikaasa sealsesse ülikooli tööle kutsuti. Eestlaste Rootsi emigreerumise n-ö teine laine oli alanud mõni aeg enne seda: 1980. aastate lõpus. Praegu on üheksaklassilises Stockholmi Eesti Koolis 180 õpilast.
“Õpetatakse koolis küll Rootsi õppekava järgi, aga üsna tugeva Eesti-suunitlusega,” ütles Ülle Langel. “Eesti keele tunde on nädalas vähemalt kolm ning ka muusika- ja kodundustunnid on eestikeelsed. Ülejäänud aineid õpetatakse siiski rootsi keeles. Õpetajate hulgas on nii Eestist tulnud eestlasi, Rootsis kasvanud eestlasi kui ka rootslasi. Kolmandik õpetajatest ei oska eesti keelt üldse.”
Küsimusele, kas viimasel ajal Rootsi läinud noored eestlased üldse tahavad oma lastest eestlasi kasvatada või eelistavad nad neid näha pigem täielikult Rootsi ühiskonda integreerumas, vastas Ülle Langel:
“Kasutaksin siinkohal eesti keeles eksisteerivat diplomaatilise varjundiga väljendit “nii ja naa”: kes tahavad oma lastest eestlasi kasvatada ja kes ei taha.”
Küsimusele, kas rootsi keele mõjusfääris kasvavatele eesti lastele tuleb eesti keelt kuidagi teistmoodi õpetada kui Eestis kasvavatele, vastas Ülle Langel, et tegelikult käib Rootsi koolides õpetamine üldse natuke teistmoodi kui Eesti koolides.
“Näiteks hindeid hakatakse Rootsis panema üldse alles kaheksandast klassist,” ütles Langel.
Kolmandat korda toimunud konverentsi “Eesti keel ja kultuur maailmas” pidas ta enda jaoks väga vajalikuks.“Kui mitmel õpetamisega seotud alal, nagu näiteks didaktikas, saan ma end täiendada ka Rootsis, siis eesti keele alal ikka ainult Eestis,” ütles Ülle Langel.
Pärast pronksööd
Evelin Müüripeal õpetab eesti keelt küll Eestis (enamasti on tema õpilasteks siia tööle tulnud venelased ja soomlased), ent värskemad teadmised eesti keele arengutest kuluvad tallegi marjaks ära: eesti keele kui teise keele õpetajaid ühendav organisatsioon, millesse ta kuulub, tegeleb nimelt muu hulgas eesti keele kui teise keele õppematerjalide kaasajastamisega ning õpetajate täiendkoolituste korraldamisega.
“Riigi tugi meie 170 liikmega liidule on tuntav, sest vajadus panustada mitte-eestlastele eesti keele õpetamisse on eriti Tallinnas ja Ida-Virumaal täiesti ilmne.”
Evelin Müüripealilt sai küsitud vene gümnaasiumide eestikeelsele õppele ülemineku ja pronksöö järelmõjude kohta.
“Väita, nagu poleks pronksööl mingeid tagajärgi olnud, oleks jaanalinnu moodi pea liiva alla pistmine,” ütles Müüripeal. “Samas mõjutas see eesti keele õpetajaid vähe: nemad teadsid enne ja teavad ka nüüd väga hästi, miks ja kuidas nad oma tööd tegema peavad. Ja ka vene noored on endiselt valdavalt motiveeritud eesti keelt õppima.
Mis aga vene gümnaasiumide eestikeelsele õppele üleminekusse puutub, siis Tallinnas pean seda täiesti võimalikuks, iseasi, kui ruttu see teoks saab. Ida-Virumaal, kus keskkond eesti keelele üleminekut ei toeta, on asjad pisut keerulisemad.”
Kuidas säilis?
Szilard Toth ütles, et praegu ta eesti keelt ei õpeta, aga on seda mõne aja eest teinud – Tartu Ülikooli Narva Kolledžis.
“Huvi eesti keele vastu äratasid minus omal ajal Budapesti Ülikooli professor Gabor Bereczki ja tema eestlannast abikaasa Mai Kiisk,” ütles Szilard Toth ja näitas sealtsamast muuseumiriiulist võetud ungarikeelset eesti luule kogumikku, milles sees ka Gabor Bereczki tõlked.
“Toona, nõukogude aja lõpus pakkus mulle eelkõige huvi küsimus, kuidas eestlased sellises suletud ühiskonnas ning ideoloogilise ja keelelise surve all ikkagi oma keel säilitada on suutnud,” ütles Toth. “Eesti keele huvilisi on Ungaris tegelikult palju ning üsna mitmes ülikoolis tegutsevad Eesti Instituudi poolt kohale läkitatud eesti keele lektorid.”
Betti Alveri Muuseum pakkus külalistele vägagi huvi.
“Alveri isik ja looming polnud mulle loomulikult varemgi tundmatud, aga kena on ju sellises uues muuseumis oma teadmisi värskendada,” ütles Ülle Langel.
Väljasõidul Vooremaale käisid välisülikoolides töötavad eesti keele ja kultuuri lektorid ning õpetajad eesti kogukondadest välismaal veel Kassinurmes, Luual ja Palamusel. Tartus möödunud kolmel konverentsipäeval kuulati aga ettekandeid sellest, missugune võiks olla eesti keel aastal 2112 ja mis keel on välis-eesti keel ning arutlesid tööpajades selle üle, kuidas ühendada keeleõpetus eesti kultuuri tutvustamisega laiemalt ja kuidas rakendada e-õpet nii välismaalasi kui ka väliseestlasi silmas pidades.
Konverents “Eesti keel ja kultuur maailmas“ toimub iga nelja aasta tagant Eesti Keele ja Kultuuri Akadeemilise Välisõppe Programmi raames, mida rahastab Haridus- ja Teadusministeerium ning haldab Eesti Instituut. Sama programmi toel on lähetatud eesti lektor kuude välismaa kõrgkooli, kokku saab maailmas eesti keelt õppida rohkem kui 30 kõrgkoolis. Konverentsi peakorraldaja on eesti keele ja kultuuri akadeemilise välisõppe nõukogu.
RIINA MÄGI
