Eesti keele rikkus väljendub keeleerinevustes

Pühapäeval tähistatud emakeelepäev sai kulminatsiooni aina populaarsemaks muutuva e-etteütlusega. Sellest võttis osa rohkem kui 10 000 inimest ning Vikerraadios etteloetavast võistlusest on kujunenud omaette mõõduvõtt töökollektiivides, koduseinte vahel ja klassiruumis. Sest kui muidu eesti keelest, selle võludest, reeglitest ja ebareeglipärasusest ei räägita, siis emakeelepäeval ja e-etteütluse kirjutamisel alati.
Keele värskus ja rikkus väljendub ikka kõikvõimalikes keeleerinevustes. On ju murdelisus midagi, mis aitab rääkija tausta avada, tema kultuurist ja põlvnemisest üht-teist teada saada. Mõnikord räägib keelekasutus inimese kohta rohkem kui mis iganes teine silmaga nähtav erisus. Seda peab lihtsalt oskama märgata.
Mida rohkem pöörame tähelepanu keelele, murretele ja õpetame neid noortele, seda enam on loota, et keele rikkus selle erinevate osadega kestab edasi. Selleks, et eesti keelest ei saaks surnud keelt, tuleb seda hoida ja rikastada ning seda kõikvõimalike reegli- ja ebareeglipärasustega armastada.
Kodavere murraku õpetamine keelekooli kaudu on heaks näiteks, kuidas üht murrakut tutvustada. Just selle kaudu saab üht kultuuriruumi ja elu sees hoida. Liiatigi, et Kodavere murraku teeb eripäraseks see, et pehme hääldus on sarnane vadja keelega. Ning vadja keel on üks väikseima kõnelejaskonnaga läänemeresoome keel, mida räägib ligi poolsada inimest. Loodame, et Kodavere murrak hakkab aina enam populaarsust koguma ja suudab seetõttu ka oma kasutajaskonda kasvatada.