Eesti hääl Euroopas – jõuline ja enesekindel

Kuigi seni on Eesti kuulumisest Euroopa Liitu peamiselt võitnud, leiduvad selles liikmelisuse meepotis ka mitmed tõrvatilgad. Seni on Eesti iga Euroopa Liitu sisse makstud euro eest saanud tagasi neli eurot. Järgmisel eelarveperioodil saame tõenäoliselt iga euro eest tagasi kolm. Seega panustab Euroopa Liit endiselt Eesti majandusse, aidates meid lähemale nii Lääne- kui ka Põhja-Euroopale.


Samuti on meid aidanud teised Euroopa Liidu olulised alussambad: kaupade ja tööjõu vaba liikumine ning geograafilist diskrimineerimist vähendavad algatused. Kuna Ida- ja Lääne-Euroopa nägemused maailmast on kohati väga erinevad, tuleb seda jõulisemalt selgitada, miks üks või teine algatus ei ole meile vastuvõetav või miks me mõne asjaga soovime liikuda edasi kiiremini kui soovib näiteks Lõuna-Euroopa.

Kui vaadata viimase aja positiivseid arenguid, siis ei saa mainimata jätta mobiilse rändlustasu kaotamist, mis märgatavalt vähendab reisimisel kulutusi mobiilsele sidele ning võimaldab Euroopa Liidu siseselt säilitada elukvaliteedi, millega oleme Eestis harjunud. Samuti on positiivne geoblokeeringu eemaldamine kaupade ja teenuste müümisel.

Paraku ei saa rahul olla algatustega, mis piiravad meie sõnavabadust ja reguleerivad liigselt valdkondi ning koondatakse üha enam otsustusõigust Brüsselisse. Seni on meil olnud arusaamine, et sõnavabadusega ei ole Euroopas probleeme, kuid mitmed viimase aja direktiivid on asunud sõnavabadust kärpima. Tegemist on olulise riivega ning kui seda teha, peavad selleks olema head põhjused.

Esimene probleemne direktiiv, mis hiljuti jõustus, oli andmekaitse direktiiv. Selle eesmärk on igati üllas – inimeste privaatsuse kaitsmine, mis tähendab seda, et inimeste kohta kogutud andmetega ei tohi teha ühtegi toimingut, ilma et selleks oleks eelnevalt küsitud inimese nõusolekut. Väga tore, kuid lahti on rääkimata avatud andmete küsimus, ehk mis hetkel võime ja saame öelda, et ühed on inimese privaatsed andmed, aga teised ei ole. Tulemuseks on asjaolu, et Euroopa-siseselt püütakse neid nõudeid täita, kuid see paneb nii Eesti kui ka teised liikmeriikide ettevõtjad kehvemasse olukorda kui konkurendid mujal maailmas, sest portaalidel väljaspool EL-i on võimalik teha ka teistsugune otsus – mitte suhelda EL-i klientidega.

Sealjuures on murettekitav, et Euroopa mõju maailmas on vähenemas nii majanduslikus mõttes kui ka rahvastiku osas. EL-is elab vaid 500 miljonit elanikku maailma 7,7 miljardist ning selle turuosa kaotamine ei ole paljudele Euroopast välja jäävatele ettevõtetele probleem.

Teine direktiiv, mis hiljuti vastu võeti, puudutab autorikaitset. Olen nõus, et autorid vajavad kaitset selleks, et nende loomingust ei saaks teha „piraatkoopiaid” ega kasutada teoseid autori nõusolekuta. Kuid seda ei saa teha nii, et on „paremad” ja „halvemad” autorid ning üheselt on kokku leppimata, kuidas käib autori nõusolekute tõendamine või ka küsimine. Tänu suurtele trahvidele süvendab vastuvõetud direktiiv Euroopa blokeerimise ja isoleerimise trendi ning sunnib siinseid ettevõtteid viima oma väikesed veebilehed üle suurtesse portaalidesse, kes suudavad kaitsta nende „paremate” autorite õigusi. „Paremad” autorid on need, kes tegutsevad suurte produktsioonifirmade kaudu ning kellel on seetõttu mõju suurtele portaalidele nagu näiteks Google. Autoritele, kes produtseerivad iseseisvalt või mitte maailmakuulsa produktsioonifirma kaudu, kaitset ei pakuta. Ma toetan autorite õiguste paremat kaitset, kuid siinkohal tuleks paremini sõnastada probleem, mida me lahendame ning arutada sisulisemalt, kuidas neid õigusi kaitsta ja kuidas autoritasud jõuaksid autoriteni.

Sõnavabadus on üks EL-i põhialuseid, ja seda ei tohi säärasel viisil piirata. Pidev keelustamine ja reguleerimine pole kindlasti see suund, kuhu soovivad liikuda Euroopa Liidus elavad inimesed. Kui EL-is saarestumine ja föderaliseerumine suurenevad, tuleb igal juhul alustada sisulist diskussiooni: kas see on see EL, milles me tahame jätkata? Euroopa peab naasma oma algsete eesmärkide juurde ning lahendama eelnimetatud probleemid, sest vastasel korral pole Britid viimased, kes euroliidust välja astuvad.

ERKI SAVISAAR, Euroopa Parlamendi valimiste kandidaat, Riigikogu liige

blog comments powered by Disqus