Globaalsed eesmärgid kliimamuutustega võitlemiseks on seadnud Eesti energeetika täiesti uude olukorda. Elektritootmine põhineb Eestis peamiselt põlevkivil (ca 92% kogu toodetud elektrist), mis on aga teatavasti väga suurte negatiivsete keskkonnamõjudega. Seetõttu kohustavad Euroopa Liidu eesmärgid ja Eesti kokkulepped Euroopa Liiduga vähendama meid vääveldioksiidi hulka 2012. aastaks maksimaalselt 25 000 tonnini, saavutama 2010. aastaks taastuvenergeetika osakaaluks minimaalselt 5,1% brutotarbimisest ja vähendama oluliselt kasvuhoonegaaside heitkogust. Viimase osas on käivitatud teatavasti kvoodikaubandus, hetkel on teadmata, milliseks kujuneb Eesti kvoot järgmisteks aastateks. Ja kui meil isegi õnnestub seekord saada sisetarbimise vajaduste katmiseks piisav hulk CO2 kvoote, hakkab EL eesmärk vähendada 2020. aastaks kasvuhoonegaaside heitkogust 30% võrra võrreldes 1990. aastaga meie põlevkivienergeetikat piirama.
Kõik see räägib ainult ühte – nii edasi minna ei saa. Heitmete kvoodikaubandust ja keskkonnahoiu eesmärke silmas pidades tuleb tegelda alternatiivide otsimisega tänasele põlevkivil põhinevale elektritootmisele. Ja lahenduste leidmisega on, nagu ikka, kiire. Kuna energeetika investeeringud on suured ja mastaapsed, otsuste mõjud laiaulatuslikud, siis ei ole “energeetikalaeva? võimalik kiiresti pöörata. See nõuab koheseid otsuseid, sest tänast seisu silmas pidades on vähem kui 10 aasta pärast meil olemas ainult ca 25% vajalikust elektrist. Meil tuleb anda vastus küsimusele, kust tuleb ülejäänud elekter.
Strateegiline tugevusEsimene langetamist vajav otsus on asuda lisaks juba renoveeritud kahele Narva Elektrijaamade katlale renoveerima veel kahte plokki. See tagaks meile aastaks 2016 koos Iru Elektrijaama ja väikejaamadega ca 50% vajalikest võimsustest.
Peame mõistma, et meie strateegiliseks tugevuseks on ja jääb arvestatavas tulevikus põlevkiviressursi olemasolu. Peame põlevkivi kasutamise efektiivsust oluliselt tõstma, vaatama üle kaevandusmahud. Täna on ettevõtjatele kaevanduslubasid välja antud summaarsele aastamahule 23, 75 miljonit tonni aastas. Nüüd tuleb arutada, millised on võimalused, tagamaks täna põlevkivikasutamise kavas välja pakutud 20 miljoni aastamahu või koalitsioonilepingus oleva 15 miljoni tonnise aastamahu raamides püsimine. Laiem arutelu peaks kaasnema põlevkivist toodetud elektri eksportimisega. Minu arvates on taastumatust põlevkivist toodetud elektrienergia eksportimine põlevkivi põletamise sellise kasuteguri juures eetiliselt küsitava väärtusega.
Teine küsimus seondub taastuvate energiaallikate ning soojuse ja elektri koostootmisjaamade tegevuse soodustamisega. Eelmine Riigikogu koosseis võttis siin vastu otsuse tõsta oluliselt taastuvatel energiaallikatel põhineva elektri sisseostmise hinda. Seega on erakapitalile majanduslikud stiimulid taastuvelektri tootmisse investeerimiseks loodud. Nüüd peab erakapital näitama, kas nendel allikatel põhinev elektritootmine on tõsiseltvõetav alternatiiv põlevkivile.
Kolmas otsus seondub viimasel ajal palju kõneainet pakkunud Balti riikide ja loodetavalt ka Poola ühise tuumajaama projektiga Ignalinas, samuti võimalike tulevikustsenaariumidega seoses tuumaalase koostöö alustamisega Soomega. Selles koostöös ei ole täna tehtud veel ühtegi Eesti jaoks siduvat otsust. Tuumajaama projektis osalemine täiendaks meie elektribilanssi CO2-vabalt toodetava elektriga.
Hea ja halb elekter
Neljas otsus seondub täiendavate ühenduste rajamise ja ühenduste läbilaskevõime suurendamisega Kesk-Euroopa ja Soome suunal. Meie jaoks on strateegiliselt suure tähtsusega arvestatava võimsusega ühenduse loomine Poola ja Leedu vahel. Baltikumi võrgud on rahuldavalt omavahel integreeritud. Leedu-Poola ühendus võimaldaks meil kaaluda eraldumist Loode-Venemaa ühendenergiasüsteemist. Ka julgeolekupoliitiliselt on see otsus suure tähendusega. Iseküsimus on üldse meie hoiak elektri impordi suhtes.
Viiendaks tuleb kindlasti süsteemselt tegeleda maagaasi osakaalu vähendamisega soojatootmisel ja mitte minna elektritootmisel gaasijaamade kasutamisele, sest see suurendaks meie sõltuvust Venemaast ja tema poliitikast veelgi. Sellega tuleb arvestada senini, kuni Venemaal on majandus poliitilise eesmärkide saavutamise vankri ette rakendatud. See on ka tuuleenergia kõige suurem strateegiline nõrkus. Teatavasti tuult vahel on, vahel pole. Kui tuulelektril on kogu elektribilansis arvestatav roll, siis on vaja süsteemi stabiliseerimiseks hetkedeks, kus tuult ei ole, kiirelt käivitatavaid elektritootmise võimsusi. Jutud Rootsi hüdrovõimsuste rakendamisest ei tundu olemasoleva info juures adekvaatsed. Jääbki üle gaasiturbiinide kasutamine. Mida see meile aga julgeolekupoliitiliselt tähendab?
Kuuendaks on küsimus kindlasti energia säästmise soodustamisest. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on töötanud välja uue Energiasäästu sihtprogrammi 2007-2013 eelnõu. See on valdkond, kuhu tuleb riigi ja ühiskonna tähelepanu senisest oluliselt enam suunata.
Seitsmendaks otsustuskohaks on elektrituru täielik avamine. Euroopa Liitumislepingu alusel peab Eesti elektriturg hiljemalt 2008. aasta lõpuks olema avatud 35% ulatuses, 2013. aastast täielikult. Arvestatava läbilaskevõimsusega ühenduste olemasolul on eeldused reaalse elektrituru rakendumiseks täiesti olemas, millest Eesti majandus ja inimesed peaksid ainult võitma. Siin on oluline soodustada meie regiooni elektriturul omavahel mitte seotud tootjate olemasolu.
Vastamata küsimusi, mis on seotud energeetika ja eriti elektrimajandusega, on veel hulgi. Seetõttu oli möödunud esmaspäeval Riigikogu arutelu Eesti kütuse- ja energiamajanduse arengusuundade üle igati õigustatud. Küsitav on aga korraldada istungit ilma ühegi sisulise alusdokumendita ja roheliste poolt pakutud lähenemisega ? tuuma- ja põlevkivielekter on “halvad? tuuleelekter “hea?. Tõdedes, et tänase seisuga on vähem kui 10 aasta perspektiivis selgusetu 75% Eesti sisetarbimiseks vajaliku elektri päritolu, on kõik konstruktiivsed lahendused kaalumist väärt.
TAAVI VESKIMÄGI,
Riigikogu liige
