Hiljuti tähistas meie Eestimaa oma 92. sünnipäeva. Sel tähtsal päeval võis nii mõnegi poliitilise suurkuju suust kuulda, et eesti rahvas (meie) on nende aastate jooksul silmapaistvalt hästi hakkama saanud püstitatud eesmärkidega oma riigis, selle kultuuris ning poliitikas. Väikeriigina olevat me tulnud välja erinevatest olukordadest ja eeldatavalt saavat me sellega veel tulevikuski hakkama.
Eesti kui riigi ajalugu ulatub minevikku aastani 1918, kuid eestlased on sellel pinnal elanud juba üle viiekümne sajandi. Sellest saame järeldada, et Eesti kui riigi elujõud on jätkuv ning me võime enesekindlalt edasi liikuda kindla tuleviku suunas. Oleme tõesti hästi hakkama saanud, või mis? Kindlustunde annab meile eelkõige teadmine, et Eesti elab edasi niikaua, kuni püsib eesti keel. Ehk lühemalt: Eesti elab eesti keeles.
Sõnal “keel” on mitu tähendust. Uus “Eesti keele seletav sõnaraamat” esitleb seitset tähenduslikku erinevust, millest tähtsamad on kaks. Eelkõige keel kui kõneorgan või -elund suupõhjas. Kas pole imelik mõelda, kui palju me selle organiga korda võime saata? Kui riigi suurust näitavaks arvuks on selles elavate inimeste arv, siis võib kindlalt väita, et nii palju, kui on eestlaste keeli, nii palju elab ilmas eestlasi.
Teiseks tähistab sõna “keel” suhtlusvahendit. Võib oletada, et neid inimesi, kes suudavad eesti keele abil suhelda, on palju rohkem kui neid, kes rahvuselt eestlased on. Seega on Eesti eluvõime ilmselt veel tugevam. On mitte-eestlasi, kes on niivõrd huvitatud meie lummavast keelest, et on võtnud südameasjaks selles keeles kõnelemise. Minu arvates on see meile, eestlastele, eeskujuks. Püüame siis kõik koos oma keelt au sees hoida ja selle üle uhkust tunda.
Kasutades iga päev oma keele iseärasusi, põimides kõnesse vanu või ununema hakkavaid ütlusi ja kõnekäände, tõstes esile huvitavaid eesti muinasjutte, hoiame eesti keele algupära ja rikkalikku sõnavara. Mina olen uhke oma keele ja selle leviku üle maailmas. Mind teeks õnnelikuks, kui kõik eestlased samamoodi tunneksid.
Aegade jooksul on meie maale levinud kultuurilisi ja keelelisi mõjusid igast suunast. Meie kui Eesti kodanike kohustuseks on tunnistada oma rahvust ja selle aastatepikkusi traditsioone ja me ei tohiks lasta ennast kergekäeliselt mõjutada. Vaid eestlaslik eeskuju arendab Eesti riigi ja selle rahvuse vaimu. Kes siis veel kui mitte meie peame olema need, kelle käes on meie riik ja selle käekäik. Oma riigi keelt peaks igaüks au sees kandma, et seeläbi aidata kaasa meie riigi keele ja kirjanduse arengule. Kes siis veel kui mitte meie peame hoidma oma riigi, rahvuse ja selle keele puhtust. Meie keelt on mõjutanud paljud välisriikidest siia rännanud sõnad ja väljendid. Näiteks sõna “okey”, mida eeldatavasti oleme kõik kasvõi korra kasutanud. Selle asemel võiks kasutada eestikeelseid sõnu näiteks “olgu”, “nõus” või “täpselt nii”. Kas oleks korrektsem? Ometi on neid väljendeid ning sõnu nii palju, et need mõjutavad meie keelt või võivad selle Eestilt koguni röövida.
Eesti rahvas on alati haridust au sees hoidnud ja sellele suurt rõhku pannud. Eesti hariduse minevik on kirju, kuid tänu sellele oleme jõudnud sellisele tasemele, nagu me praegu oleme, ja võlgneme selle eest tänu oma eelkäijatele. Eesti tulevik on haridus ja see omakorda toetub varasematele saavutustele. Ei meie ega meie kaaskodanikud tohiks alla anda selles võitluses. Tuleb astuda välja oma riigikeele heaks ja mõista hariduse tähtsust oma riigi tugevdamisel. Eesti keele oskus õpilaste seas on vägagi oluline. Olles ise õpilane ja viibides palju omavanuste õppurite keskel, näen, et iga päevaga jahtub huvi meie keelepärandi vastu. Võiksime anda eeskuju endast noorematele, kasutades puhast eesti keelt. Koolides peaks rõhutama eesti keele ja kirjanduse õpet, tehes selle vastavalt vanusele huvitavaks ja vastuvõetavaks, siis saab see aidata kaasa meie keele tugevnemisele.
Riik ei tohiks jätta meid, ühiskonna nooremaid liikmeid, märkamata. Meie oleme ju needsamad väikesed kodanikud, kes on ühel päeval suured. Ühel heal päeval asume kõikjale asemele. Kas meie õpetamisele pannakse piisavalt rõhku? Kas meie arenguks on loodud sobivad tingimused, immutamaks meisse kõike seda, mida elu ja selle tarkus meile pakkuda võib? Koolides õpetatakse eesti keelena ainet, mis teeb selgeks selle keele kui suhtlusvahendi. Me ei tohiks näha eesti keelt vaid koolis omandatava õppeainena, kust saadud teadmisi kasutada vaid emakeele klassiruumis.
Eesti elab eesti keeles. Eesti elab ära niikuinii, aga millises tõlgenduses? Jäägu see igaühe enda otsustada.
Kelly Treier esitas selle teksti Tormas 6. märtsil peetud Jakobsoni kõnevõistlusel
iii
KELLY TREIER, J. V. Veski nim Maarja Põhikooli 8. klassi õpilane
