Eestimaa on väike maa. Ja sellel väikesel maal elab üsna vähe rahvast. Naljatades võib öelda, et eestlaste arv on India rahvaloenduse lubatud statistiline viga. Miljon siia või sinna, seda ei pane tähelegi. Aga ka meie tahame, et meid märgataks, meiega arvestataks. Kuidas selles suures maailmas nähtav olla? Kas meid märgatakse? Kas maailm teab, et Eesti elab?
Selleks, et kedagi tähele pandaks, peab see keegi olema eriline, teistest erinev. Tänapäeva maailmas kipub kõik kiiresti kokku sulama. Järjest rohkem on sarnasust eluviisis, kommetes, järjest rohkem räägivad kõik sama keelt ja käivad ühtemoodi riides. Gustav Suits kutsus 100 aastat tagasi eestlasi eurooplasteks saama, aga eestlasteks jääma. Meie peame end juba pikemat aega uhkelt täieõiguslikeks eurooplasteks, aga kas oleme seejuures eestlastena pildil? Mille poolest oleme erilised?
Peame mäletama, kust oleme pärit. Oleme oma juurtelt ikkagi maarahvas. Ehkki järjest rohkem inimesi kolib linnadesse, eriti Tallinna, on igatsus maa järele eestlasel veres. Paljudel linlastel on maakodu, kuhu kevadel esimesel võimalusel minnakse, et midagi mulda panna või lihtsalt linnalärmist eemale rahu ja vaikust nautima pääseda.
Valdur Mikita on sõnastanud tänapäevase eestlase kuvandi nii: “Ühe käega kasutame Skype`i, ehitame geenivaramut, aga teise käega kraabime ikka mustikaid ja pohli kokku ning oleme korilased”. See ongi eestlase suur erinevus lõplikult linnastunud eurooplasest. Eesti teeb Euroopas eriliseks see, et meil on veel nii palju puutumatut loodust. Ja seda erinevust võime pakkuda ka mujalt maailmast tulnutele, kes teadvustavad Eestit kui turvalist ja rahulikku looduskeskkonda. Kui meie kooli külastasid Comeniuse programmi raames Hispaania ja Wales’i lapsed, oli nende suurimaks elamuseks rabamatk, sest midagi sellist polnud nad kunagi varem näinud. Juba C. R. Jakobson teadis, et edukas olemiseks peab uusi asju välja mõtlema ja neid kasutama. Oma talus kasutas ta agaralt uuemat põllumajandustehnikat ning propageeris edumeelseid maaharimisvõtteid. Ka väike Eesti on andnud oma panuse maailma teaduse ja tehnika arengusse.
Eesti Vabariik on tuntuks saanud e-riigina. Meil on isegi e-valimised. Internet on ka tavainimesele saanud igapäevaseks töö-, asjaajamis- ja meelelahutusvahendiks. Oleme Tormas harjunud e-kooliga ega mäletagi enam paberpäevikuid. Kõikides meie kooli algklassides on nutitahvlid, mida tundides õhinal kasutatakse. Nutitelefon ja tahvelarvuti on saanud tavalisteks tarbeesemeteks igas vanuses inimestele. Kõikjal maailmas ei ole selline asjaajamine sugugi veel iseenesestmõistetav. Siin on väike Eesti ka suurtele riikidele eeskujuks. Sama teemat jätkates tuletan uhkusega meelde, et nüüd ülemaailmselt kasutatava internetitelefoni Skype tehnilise lahenduse töötasid välja kolm tarka eesti meest. Jätkates teaduse saavutustega, tahaksin välja tuua ME-3 piimatooted.1995. aastal avastasid Tartu Ülikooli teadlased piimhappebakteri laktobacillus fermentum ME-3. See on maailma ainus probiootik, millel on patenteeritud kahekordne toime: otsene hävitav mõju kahjulikele mikroobidele ning kaitsev toime mitmesuguste soolehaiguste korral.
Tallinna Piimatööstuse Helluse-sarja toodete kaudu on see kasulik bakter nüüd kättesaadav kõikidele Eesti ja Soome tarbijatele. Teaduse saavutuste puhul ei tarvitse nende seos Eestiga alati märgatav olla.
Teine lugu on kultuuriga. Üks meie suurüritusi kannab nii selgelt rahvuslikku pitserit, et seda ei ole võimalik ühegi teise rahva omaks kuulutada. See on meie laulupidu. Lauljad on värvikates eesti rahvariietes, kaunilt kõlavad laulud – oma heliloojate ja luuletajate looming. Eelmisel suvel toimunud
26. üldlaulupeol osalejate arv oli meie laulupidude ajaloos suurim – üle 33 tuhande. Millisel maal peale Eesti võtab veel ligi üks kolmandik rahvast ühest ülemaalisest üritusest osa?
Maailma suurimaks ja kõige rohkem meedias kajastatavaks spordiürituseks on olümpiamängud. Siin on eestlased eredalt silma paistnud. Alates meie esimesest olümpiavõitjast Alfred Neulandist 1920. aastal Antwerpenis kuni
Gerd Kanterini 2008. aastal Pekingis on eesti sportlased olümpiamängudelt võitnud 26 kuldmedalit. Barcelona olümpiamängudest saadik on meie sportlased jälle marssinud olümpiastaadionil sini-must-valge lipu all ja näinud seda korduvalt Eesti hümni saatel ka võidu märgiks masti tõusvat.
Oleme uhked oma olümpiasangarite üle. Nad on eeskujuks noortele sportlastele, kes alles alustavad tõsisemaid treeninguid. Siit jõuangi noorte, see tähendab meie juurde. Kuna meid, eestlasi, on nii vähe, peame kasutama kogu potentsiaali, mis on meie noortes olemas. Kõik valdkonnad peavad olema kaetud, meid peab jätkuma kõikjale. Seepärast kutsungi kõiki noori Eestimaal üles tegutsema homse Eesti nimel. Arendagem oma oskusi erinevatel aladel, olgu selleks teadus, sport, kirjandus, näitlemine, maalimine või malemäng. Leidkem endale sobiv ja töötagem visalt selle arendamise nimel. Näidakem ennast maailmale, kuid ärgem unustagem, kes me oleme ja kust me pärit oleme. Hoidkem oma kodumaad kõrgel au sees, sest see on meile püha.
Meie tegude kaudu elab Eesti edasi.
R. Jakobsoni kõnevõistlusel peetud kõne.
Maria- Alvine Kruus, R. Jakobsoni nimelise Torma põhikooli 9. klassi õpilane
