Ma olen sündinud ja elan Eestis, Peipsi ääres. Olen kasvanud vene traditsioonidega perekonnas ja pean Eestit oma kodumaaks. Venelaste jaoks on tähtsad kodumaa ja ema, seepärast minu kodumaa, minu Eesti on mulle püha.
Kus mind ka poleks, olen alati vaimselt oma maaga seotud ning olen kindel, et iga aastaga side meie vahel aina tugevneb. Ma olen sügavalt kiindunud ka inimestesse, kes siin elavad. Eestimaa kajastub minu sõpruskonnas, kelleks ei ole ainult venelased, vaid ka palju eestlasi. Loomulikult peegeldavad nad Eesti elu ja siinseid inimesi.
Igal rahval meie planeedil on erilised iseloomud. On olemas palju arvamusi ka eestlaste iseloomu kohta. Eestlasi peetakse töökateks, aga ka veidi aeglasteks inimesteks. Kas see on halb? Sugugi mitte, sellel omadusel on ju ka teine külg – otsustusvõime ja oskus kaaluda oma samme.
Stereotüüpe on palju erinevaid, aga minu arvates kõige olulisemaks rahvuslikuks omaduseks on sihikindlus. Ilmselgelt lubas sihikindlus vastu pidada kõige raskematel aastatel oma ajaloos.
Eestlased on nagu kangekaelne kadakas, kes on vastu pidanud põuaajal. Nad saavad hakkama erinevate katsumustega. Eestlastele omane kangekaelsus on välja kujunenud pikkade sajandite vältel.
Päevast päeva, aastast aastasse, ajastust ajastusse on eestlased alati võidelnud. Nad on säilitanud oma kultuuri, keele ja traditsioonid, nii raske kui see ka polnud.
Mõelge vaid, kui palju võimsaid rahvaid oli hävitatud maa pealt. Roomlased, keldid, daaklased – neid pole enam, nendest on jäänud vaid mälestused.
Mitmed keeled on samuti kadunud. Maailmakeeltes nagu vanakreeka, ladina ja sanskrit ei räägi enam keegi, ka vadja ja isuri keel on kahjuks peaaegu välja surnud. Eestlased säilitavad aga jätkuvalt oma ajalugu ja see sisendab aukartust.
Eestlased on väikesearvuline rahvus, kes on üle elanud mitmed võõrad võimud ja sõjad ning säilitavad seda, mis oli kallis nende esivanematele.
Sihikindlus lubas eestlastel ellu jääda ajaloolistes tormides ja saada kauaoodatud vabadust.
Vabadus, vabadusiha, vabaduse armastus – see on eestlaste iseloomu teine omadus, arvatavasti on see ilmunud mitte juhuslikult.
Kui on elatud kaua aega vangistuses, on kaks võimalust – loobuda ja surra või võidelda ja võita, eestlased valisid võitluse. Eesti rahva ajalugu, see on väikeste ja suurte võitude ajalugu oma rahvusliku vabaduse eest. Kui rahvas võitleb, siis ta elab, ja see tähendab, et elab ka maa. Meie Eesti elab. Muistne vabadusvõitlus, jüriöö, Vabadussõda, laulev revolutsioon – need kõik on verstapostid eestlaste võitluses. Inimesed ei unusta mitte kunagi seda ja need mälestused jäävad meiega igavesti. Siin võib kohata veel üht eestlaste omadust – ustavust kodumaale. Ustavust oma aadetele, oma maale, maale, mis on kõigi jaoks püha. Probleemide lahendamine, oskus ellu jääda, kui tahate, elu tingimustega kohaneda. Kas see on halb või hea omadus? Minu arvates hea.
Muidugi võib siit ära sõita mõttega, et elu on liiga raske, aga kes jääb siia? Kes siis jääb siia elama ja meie kultuuri säilitama? Kõige vastupidavamad, julgemad, kõige paremad elanikud. Kas see pole tõestus, et meie rahvas on üks eluvõimelisemaid?
Eesti võitles kauaoodatud iseseisvuse eest, kuid isegi nüüd, olles saavutanud selle, ei tohi ka praegu alla anda ning tuleb jätkata oma õiguste eest võitlemist, sest see on ainus võimalus ellu jääda.
Kuid kui ainult sõdida, siis millal üldse elada? Üheks väikese rahva eripäraks on suur eluarmastus. Rahvuslikud tähtpäevad on eestlaste suure elujõu ja -tahte suurepärane näide. Tavaliselt kui me ütleme sõna pidu, siis kujutame koheselt ette suuri ja lõbusaid üritusi. Aga kui süveneme eesti rahvakalendrisse, siis on seal sellised tähtpäevad nagu mihklipäev, hingedepäev, kadri- ja mardipäev, mis paljudele võõramaalastele võivad tunduda isegi kummalistena. Samas need tähtpäevad on rahvale väga südamelähedased ja väga olulised kohalikele elanikele. Nendes tähtpäevades on säilinud rahvuse omapära ja üldse kõik see, mis teeb eestlasi eestlasteks. Nendes tähtpäevades elab rahvas ja elab Eesti.
Meie maal elab sajandeid rahvaid ja nendega koos üks imeline rahvas. Rahvas – on maa, mis on elanike jaoks püha. Ma arvan, et see on veel üks põhjus, mille üle võib uhkust tunda – selle maa üle, kus me teiega koos elame.
Tormas peetud Jakobsoni kõnevõistluse võitja kõne
LJUBOV BAŠKIROVA, Mustvee vene gümnaasiumi 12. klassi õpilane18
