Reedel külastas Jõgevat ja ajalehe Vooremaa toimetust Eesti 200 esimees Kristina Kallas, kes väisas Jõgevamaa gümnaasiumi ja Jõgeva põhikooli, aga ka Valmecot. Erimeetmete kehtestamise ja koroonaviiruse ohu tõttu jäi Kallasel küll gümnaasiuminoortega kohtumata.
Keda Jõgeval külastasite?
Käisin gümnaasiumis ja põhikoolis direktoritega kohtumas ja Valmecos. Nagu kohtumistel nägime, siis väljaspool Tallinna, Harjumaad ja Tartut on piirkondlikud probleemid üsna universaalsed. Olen kohtunud paljude koolidirektorite ja ettevõtjatega. Enamasti on ikka samad mured: väljaränne, maapiirkondade tühjenemine, inimeste puudus.
Sain aru, et tänu Tartule on koolid siin paremas seisus kui näiteks Pärnus. Igapäevane töölkäimine Tartust Jõgevale on tavaline. Kahe kooli direktorid on siin fantastilised: väga kompetentsed, tulevikule orienteeritud. Jõgeva võidab sellest, et Tartusse on rongiga ainult 28 minutit sõitu.
Mida koolijuhtidega arutasite?
Tulin neid kuulama. Küsisin, mis neil poliitikutele öelda on ja kuidas asi Jõgeval paistab. Kooliharidusega ei ole üldse halvasti. Kuna Tartu võimaldab tuua siia uusi õpetajaid ja direktoreid, siis ei ole midagi kriitilist. Ainus on koolivõrgu küsimus. Gümnaasiumi puudutab see vähem, kuna see võrk on korda tehtud. Põhikoolivõrk kütab palju kirgi, seda arutasime ka põhikooli direktoriga. Oli üsna poliitfilosoofiline arutelu, kuidas ideaalis võiks võrk tervikuna Eestis välja näha.
Sama teema on igal kohtumisel, kus olen põhikooli direktoritega rääkinud. Väikeste koolide kinnipanek ei meeldi kellelegi. Aga vallal ei ole raha, et neid üleval pidada. Pooleaastase kohtumiste jada tulemusel olen jõudnud selleni, et küsimus ei ole mitte koolivõrgu korrastamises, vaid rahastusmudelis. Praeguse mudeli puhul on küsimus ühikuhind ehk lapse peale kulutatav rahasumma. Ilmselgelt ei ole lootust, et väike kool võidab. Sellise arvestuse puhul võidab alati koht, kus on mass kokku aetud. Kuid see pole hariduspoliitiline, vaid Exceli tabeli põhine rahastusotsus.
Kui me juhime hariduspoliitikat Exceli tabeli põhiselt ja mitte hariduspoliitiliselt, siis kardan, et see on pika plaani mõttes vale otsustusalus ja tõenäoliselt tuleks rahastusmudel ümber teha. Haridusministeerium peaks tegelema selle, mitte maakoolide sulgemisega.
Eriti valuline on haridusküsimus Mustvees, kus elab koos kaks kogukonda. Keegi ei tea, kuidas kõik toimima hakkab.
Pole suudetud leida õiget inimest, kes suudaks liitumise ära teha. Ühtne kool on algusest peale olnud Eesti 200 idee. Oleme rõhutanud, et igasuguste liitumiste puhul on küsimus alati juhtimises. Eestis on häid näiteid koolide liitmisest, näiteks Kehra, ja halbu näiteid, millest üks on Mustvee, kus ei saada sellega hakkama.
Peale selle on tähtis, kui kompetentsed on haridusküsimustes need inimesed, kes tegelikult peavad kohalikul tasandil otsustama. Kui nad ise haridusküsimustes pädevad pole, on ülisuur risk, et tehakse valed otsused, juhitakse valesti, võetakse valed inimesed tööle jne.
Me peaksime oma kogukondi natuke rohkem usaldama, et direktor ei oleks vallavalitsuse ainuvõimu kontrolli all. Sisuliselt juhivad kooli poliitikud. On küll direktor, kes on administratiivjuht, aga teda saab vallandada ja tööle võtta ainult vallavalitsus. Ja vallavalitsus on poliitiline. Ja niikaua on ka kool poliitiliste tõmbetuulte keerises.
Riigigümnaasiumite kogemus näitab, et kohalikust võimust sõltumatuna saab direktor teha otsuseid, mille puhul ei pea kartma, et ta vallandatakse. Mulle tundub, et koolidirektorite sidumine lahti poliitikute otsustest toob rohkem stabiilsust.
Kui hästi riik eriolukorra kehtestamisega hakkama on saanud?
Nähes, kuidas see teistes Euroopa riikides toiminud on, siis tõenäoliselt kasvab nüüd drastiliselt nakatumise protsent. Peame olema valmis, et meil on mai alguseks ligi 1000 kui mitte rohkem nakatunut. Seda teades on kõik otsused mõistlikud. Need otsused oleks võinud ka varem teha, sisuliselt venitati terve nädal. Eesti õnnetus oli koolivaheaeg, mis langes täpselt kokku Itaalia viiruspuhangu epitsentriga. Ootasin eile hommikul (neljapäeval – toim) Jüri Ratase poliitilisest avaldusest rohkem, kui sealt tuli.
Kui võtta koolide, teatrite ja kinode sulgemise seisukohalt, siis eriti koolide puhul on vaks vahet, kas teade tuleb neljapäeva hommikul või reede öösel. Kui see oleks tulnud neljapäeva hommikul, oleks koolid saanud kaks tööpäeva digiõpet ette valmistada. Teade tuli reede öösel, seega oleme ühe päeva juba kaotanud. Mis puudutab nakkuse pidurdamist, siis eriolukorra kehtestamine on õige.
Kas Eesti on valmis, et kõik läheb e-õppele?
Ei. Arvan, et me alles näeme, mis juhtuma hakkab. Rääkisime ka põhikooli direktoriga sellest päris pikalt. Tahtsin teada, kuidas nende kool valmis on ja tema ütles, et on kaks aastat koolidirektorina juurutanud e-õppe päeva. Ja kui kaks aastat on õpetajad vastu punninud, et miks seda vaja on, siis praegu on direktoril võimalus öelda, miks seda harjutada vaja oli.
Arvan, et teistsuguse olukorraga harjumine läheb raskeks. Lapsevanemad on stressis sellepärast, et väga suur koormus langeb praegu neile. Olles ise kolme lapse ema, tean täpselt, mis tähendab esmaspäeva hommik, kui olen sisuliselt õpetaja. Sellega tuleb terve päev tegeleda, sest esimese klassi laps iseseisvalt Stuudiumi kaudu ei õpi. Lapsevanemate stress kasvab, sest neilt oodatakse väga palju.
Õpetajate stress kasvab, sest nad ei tea täpselt, mis toimub. Nad ei suuda jälgida, mis lapsed teevad. Kui see kõik lõpeb ja lapsed kooli lähevad, avastame, et õpilased on edasi liikunud erinevalt. Õpetaja saab aru, et tal on vaja umbes poole klassiga kaks nädalat järele teha, sest tegelikult ei ole kuhugi liigutud. Mulle tundub, et see saab olema raske, aga ma ei arva, et see halb on.
Igasugune muutus on mingis mõttes hea, sest harjutab meid selleks, mis elu ette annab. Seni pidime selle kõigega tegelema teoreetiliselt. Ja suur mass ei tule seni kaasa, kuni kriisi käes pole.
Majandus läks sel nädalal vabalangusse. Selle üle tuleb rohkem muret tunda kui viiruse enda üle. Mis meid ees ootab?
Kõige hullem, mis meid võib ees oodata ja milleks tuleb kindlasti valmistuda, on pankrotilaine teatud sektorites, nagu turismisektor, eriti majutuses ja transpordis. Restoranid suudavad veel kuidagi kohalikul nõudlusel püsti püsida, aga majutus ja lennundus mitte.
Pankrotilaine ärahoidmiseks on valitsusel vaja mõelda, kuidas korraldada nendele ettevõtetele maksude ajatamist. Pankadega tuleb läbi rääkida laenukoormuse maksepuhkuse võimalused ja nii edasi.
Kuna see on majandusele ajutine löök, siis peaksime aitama ettevõtetel ellu jääda, et nad saaksid august kiiresti välja. Kui me neid ei aita ja nad pankrotti lähevad, oleme nad kaotanud. Arvan, et hiljemalt juulis lähevad ilmad soojaks ja viirus kaob.
Kui oleksin valitsusjuht, siis mõtleksin, et järgmised neli kuud oleks vaja aidata kriitilistel sektoritel mitte pankrotti minna, et nad juulis uuesti uksed avaks ja tööle läheksid. Teine on tootmissektor, kes sõltub Aasia tarneahelatest. Seda me kontrollida ei suuda. Kui Aasia tarneahelates tõrked tekivad ja me ei suuda siin toodangut kokku panna ja maha müüa, on see tõrge on palju pikem. Nende sektorite erialaliitudega tuleks maha istuda ja tõsiselt mõelda, mis teha annab.
Põhjus, miks me oleme võrreldes 2008. aastaga teistsuguses kriisis, seisneb selles, et meil on paljudes kohtades võimul populistid. Ehk inimesed, kelle jaoks finantssektor ja globaalne kapital on kurjast. Mulle tundub, et emotsioonidel põhinev populistlik poliitika võib otsustusprotsessides teha palju rohkem kahju. Argumendiks ei ole idee, et peaksime turge järele aitama, vaid ühelt poolt on valija, kellele oled lubanud, et pead lendavad, teiselt poolt kriis, kus pead kokkuleppele jõudma nendega, kelle päid tahtsid maha raiuda.
Vaatame, mida teeb populist Trump (USA president Donald Trump – toim) ja mida teevad populistid siin ja kuidas nad käituvad.
Kui kauaks olukord selliseks jääb, ei tea praegu keegi.
Me ei tea, kuidas viirus käitub, me ei tea, kuidas turud käituvad. Mõjusid on palju. Me ei hooma seda, mis mida mõjutab. Valitsusel on raske teha karme otsuseid, sest kunagi ei tea, mis sellele järgneb. Soovitan järgida ametkondade soovitusi, sest kui neile hakatakse vastu töötama, läheb paanika veel suuremaks. Ja paanika mõjutab oluliselt viiruse levikut.
Tuleme meie maakonda. Kui tihti te Jõgevamaale satute?
Ei satu väga tihti. Riigikogu valimistel ühe korra ja Euroopa parlamendi valimisel ühe korra.
Mis mulje jääb? Mainisite, et meil on tublid koolijuhid.
Lapsevanemana usaldaksin mõlemat kooli. Põhiprobleem on ikkagi tööealised inimesed, neid ei ole lihtsalt pildil. Tänaval kõndides või kaubanduskeskustes on peamiselt eakad. Jääb mulje, et tegemist on eakate inimeste piirkonnaga. Kohalikele juhtidele on see tõsine mõtlemisaine, kuidas noori siia meelitada.
Tänapäeva noor tahab rohkem kui tehnilist turvavõrku, milleks on pood, maja, auto, arst ja kool. See on miinimumstandard, mida riik või kohalik omavalitsus peab teenusena pakkuma. Aga tänapäeva elu koosneb palju meelelahutusest. Suur osa inimese päevast ei ole seotud tehnovõrguga, vaid sellega, kas on kohvik, kus saab kohtuda, kas on kino, teater, üritused. (Lehitseb Vooremaa ürituste ja teadete lehekülge.) Arvan, et mina ei oskaks siit ühtegi üritust valida. Väikestes kohtades on kultuur ühekülgne ega ole noortepärane. Kultuuritööstus kui selline on muutunud päris korralikuks tööstuseks ja noored inimesed tahavad olla seal, kus seda on.
Vastukaaluks: Jõgeva valla ümber on väga tugevad kogukonnad, eriti Kuremaa ja Palamuse, kus on noortepärast ja aktiivset tegevust.
Endised väikelinnad, nagu Jõgeva ja üsna sarnane linn Kiviõli, on omaaegse funktsionaalsuse kaotanud. See, mis nad enne olid ja milleks nad mõeldud olid, on kadunud ja uus eesmärk leidmata. Väikesel kohal, külal on see alati üks ja sama olnud.
Nõukogude ajal kunstlikult plaanimajandusega üles ehitatud väikelinnad, nagu Võhma, Jõgeva, Sindi ja Kiviõli, kaotasid 30 aastat tagasi oma pea. Ning arusaam, miks nad sellisena olemas on, kadus. Uut ei ole leitud ja toimub lihtsalt tiksumine.
Mul ei ole lahendust, mis Jõgevast peaks saama, aga võib-olla peaks lahendus olema rohkem riigijuhtidel. Senine 30 aastat kestnud juhtimispoliitika ei ole väikelinnasid oma identiteedi leidmisel kuidagi aidanud.
Jõuame taas selleni, kuidas rahastatakse Eestis riigi teenuseid. Kuna seda tehakse ühikupõhiselt, on väikesed kohad enim kannatanud, kuna on ühikupõhiselt kõige kallimad. Siis on mõistlik Tallinnast Exceli tabelit vaadates öelda, et paneme kinni, sest kallis on.
See pole aidanud kohtadel leida võimekust, kui hommikust õhtuni tuleb olla hapnikumaski all. Valdadel on kogu aeg raha puudu ja tuleb tegeleda optimeerimisega, et viimasedki veresooned töötaksid. Siis ei saa rääkida arengust ja visioonidest.
Ma ei taha öelda, et see on vallajuhtide ainuprobleem, see on ikkagi riigitasandi probleem. Esimene asi, mille peame ära lahendama, on koolivõrgu küsimus. Kui me järgmise viie aastaga laseme koolivõrgu koomale tõmmata, nagu praegu läheb, siis uuesti seda üles ehitada on keeruline. Arvan, et praegune võitlus külakoolide säilimise eest on oluline selleks, et ka Palamuse ja need, kellel veel identiteet on, ära ei kaoks. On tähtis, et põhikool või kuus klassi säiliksid ja selle eest tuleb võidelda. Lisaks valla rahakoti põhimõtted: kui ettevõtlusest vallale tulu ei tule, ei muutugi midagi.
Siiani on paljudel veel haldusreformijärgselt rusikas taskus.
Väga halvasti tehtud reform oli. Probleemist saime kõik aru, aga kuidas seda lahendama mindi… Mõelda, et kui sul on kolm väikest vaest meest ja sa paned nad kokku, arvates, et nad saavad kolmekesi rikkamaks, on väga rumal.
Erakonnas Eesti 200 nimetame seda Bismarcki-aegseks territoriaalpõhiseks riigijuhtimiseks, kui riiki juhitakse territoriaalüksuste kaudu. Tänapäeva riiki ei saa enam territoriaalselt juhtida, sest inimesed ei ole enam kindla territooriumiga piiritletud.
See, et ühele vaesele vallale liidetakse kaks või kolm juurde, ei muuda teenuseid paremaks ega anna inimestele juurde eluolukvaliteeti.
Mida tegelikult teha tuleks? Jätke territoriaalsed piirid täpselt nii nagu nad on. Rohkem laiemaks neid minu arvates tõmmata ei tohi. Aga teenused ei tohiks olla territooriumiga seotud. Ei tohiks vahet olla, kas näiteks haridusteenust haldab 5000, 50 000 või 500 000 inimesega vald, riigi ja inimese vaates peab see teenus igal pool ühesugune olema. Ja ei tohiks sõltuda valla rahakotist.
Küsimus ei ole ju selles, et tõmbame valla piirid suureks, siis läheb kooliharidus paremaks. Ei lähe. Vastupidi, kolm vaest meest hakkavad omavahel rahakoti üle kaklema. Me peame rahastusmudeli ümber tegema.
Sama kehtib sotsiaalteenuste puhul. Praegu on vallad nii vaesed, et nad ei ole võimelised sotsiaalteenust korraldama. Ja probleem pole mitte ainult vaesuses, vaid ka kompetentsi puudumises. Ometigi on põhiseaduses kirjas, et Eesti riigi ülesanne on tagada inimestele sotsiaalne kaitse. Oleme selle delegeerinud kohalikule omavalitsusele ja andnud hästi vähe raha. Sealjuures saame aru, et kohapeal kompetentsi ei ole ja siis vingume, et nad seda ei tee ja arvame, et kui me piirid suureks tõmbame, siis hakatakse seda paremini tegema. Väga vale mõtlemine.
Riigi vastutus on teenus korda ajada. Haridus-, sotsiaalhoolekande- ja transporditeenused tuleks ümber vaadata lähtuvalt sellest, kas on mõistlik, et väikesed vallad peavad vastutama kogu kompetentsi eest. Oleme Eesti 200s mänginud mõttega, et sotsiaalkaitseteenus tuleb omavalitsustasemelt viia riigi tasandile, sest riik on kompetentne sellega tegelema.
Inimesed lähevad paanikasse ja küsivad, kas sotsiaaltöötaja hakkab Tallinnast mulle külla sõitma. Hea võrdlus on politsei ja sisekaitse, mis on riiklik teenus. Kujutage ette, kui see oleks kohalik teenus ja kuidas see toimiks näiteks Tartus, Jõgeval või Narvas. Selleks et tagada üle Eesti võrdselt hea turva- ja sisekaitse, on riik teenuse võtnud enda hallata. Kohapeal on ikkagi kohalik konstaabel, kes teab kohapealseid inimesi. Samas on ta riigiteenistuja. Nii võiks olla ka sotsiaalkaitsega. Riiklikult oleks garanteeritud kvaliteet ja töötajad oleksid riigi palgal.
Jõgevamaal on kolm omavalitsust, kes omavahel koostööd teha ei taha. Maakonnast ei saaks justkui rääkida?
Enamik riigiteenuseid, mida inimene vajab, peaks olema telefonis. Kohalikul tasandil on vaja kätte saada kogukonnatunne. Nimetame seda personaalseks riigiks. Selleks pole vaja vaheastet nimega kohalik omavalitsus.
Võtsime Nõukogude Liidust administratiivsüsteemi üle, nimetasime külanõukogud ja täitevnõukogud ümber vallavalitsuseks, aga jätsime süsteemi samaks. 21. sajand eeldab teistsugust vaadet. Riigiaparatuur tuleks keerata inimese vaatesse. Kõigepealt on inimene, tema vajadused ja siis ehitame süsteemi üles vajaduspõhiselt. Nii nagu erasektor seda teeb. Täna jookseb teenust vajav inimene riigiasutuste vahelt. Kujutage ette, kui te soovite koju internetti ja teile öeldakse, et iga kaablijupp tuleb osta eri kohast ja ise kokku panna. Telekommunikatsioonifirma annab kohe terviklahenduse.
Tänapäeval teab Eesti riik minu kohta kõike ja ometigi ei suudeta mulle telefonis pakkuda tervikpaketti. See on koht, kus tuleb hakata teistpidi mõtlema. Raiskame teenuste korraldamisel lihtsalt riigi raha.
Mis perearstidest saab? Maapiirkondadesse otsitakse arste, aga noored ei taha tulla.
See on tüüpiline Eesti demograafiline probleem. Põlvkond, kes tuleb peale, on hästi väike. Ja paljud lähevad kõrgema palga peale Soome. Alles jääb väike hulk, kelle seast valida ning Tallinn ja Tartu tõmbavad nad ära.
Nüüd on kaks varianti. Kui saad aru, et supipott ongi nii suur ja suure kausitäie kõige paremat suppi võtab Soome ära, mis mis saab? Kas tood Ukrainast lahjemat suppi juurde või püüad oma süsteemi nii ümber ehitada, et saad väikese supipotiga hakkama. Ukrainast ei tasu lahjemat suppi tuua, sest see ei anna kvalitatiivselt midagi juurde. Nüüd on vaja väiksema supipotiga hakkama saada.
Küsime, mis on perearsti funktsioon, kuidas saaksime süsteemi ümber ehitada, nii et see oleks tõhusam. Perearstid teevad palju sotsiaaltööd, neil käivad pidevalt kroonilised haiged. Kui aga õpetada inimesi ise oma vererõhku mõõtma ja isegi vereproovi võtma, sest ka seda on võimalik kodustes tingimustes teha? Ja rakenduse kaudu saadab inimene ise andmeanalüütikasse andmed, mis omakorda annab vastuse, kas kõik on korras. Selleks ei pea minema arsti visiidile. Palju perearsti funktsioone oleks vaja viia äppide peale. Ma tean, et see kõlab kohutavalt, aga on harjumise asi.
Haapsalus pandi arst ekraanile.
Füüsilise katsumise asemel on ta ekraanil, aga efektiivsuse poolest ei muuda see midagi. Lõpuks on ikka sama palju perearste vaja, sest ühel inimesel on 24 tundi ööpäevas. Maksuameti elektrooniliseks viimine oli sama raske, sest inimesed olid harjunud oma maksudeklaratsioonidega saabuma kindlal kuupäeval kontorisse. Kui tuli elektrooniline maksudeklareerimine, olid inimesed paanikas. Perearstindusega on sama. Nimistus on 1000 inimest ja nendest igapäevaselt tegeletakse 120ga, kes on kroonilised haiged või vajavad pidevat jälgimist. Ülejäänutega tegeletakse gripihooajal. Aga 120 inimest võtavad meeletu aja. Praegu on suurendatud pereõdede vastutust, sest tegemist on krooniliste haigete regulaarse kontrolliga. Tegelikult on seda tänapäeval võimeline tegema andmeanalüütika.
Kindlasti ei juhti see nuiipea.
Tuleb mõelda, kuidas inimesi meelitada. Midagi peab olema inimesele kasulikum, et ta muudaks harjumust käia perearsti juures ja teeks seda kodus ise. Tervishoiusüsteemis on reformiks vaja julget mõtlemist. Praegu on seda riigitasandil vähe. Aga tuleb mõelda inimese vaates. Temal on teenust vaja. Võtke inimese vaade, siis muutub pilt hoopis teistsuguseks.
Mis Eesti 200st edasi saab?
Töötame, valmistume praegu kohalikeks valimisteks. Tänagi arutasime Jõgeval, kuidas nimekirju koostama hakkame.
Järgmistel riigikogu valimistel läheb paremini?
Kindlasti. Meil on viimaks aega poliitikaga tegeleda. Tulime ju viimasel minutil. Kui sellele tagasi mõtlen, oli see hullumeelne. Oli selge, et nii viimasel minutil ei saa seda teha. Järgmiseks korraks oleme organisatsioonina olemas ja tugevamad.
Septembris hakkasime uuesti aktiivselt tegutsema ja kogu aur on läinud organisatsiooni ehitamisele. Olime igas mõttes poliitiline start-up. Meil oli 10 inimest, veebileht ja üks täiskohaga kampaaniameister. Tegeleme piirkondlike organisatsioonide ehitamisega.
Seni toimib organisatsioon õhinapõhiselt ja väga hästi. Olen üllatunud, et inimesed ei ole ära vajunud. Kõik, kes algselt juures olid ja toimetasid, on olemas ja valmis edasi panustama. Oleme pool Eestit läbi sõitnud, kirjutame arvamusartikleid, esineme meedias ja teeme seda kõike start-up’ina, üritame väljakutset esitada neile erakondadele, kellel on turuosa. Ja võidame turuosa juurde.
Esimene kord tulime liiga hilja, inimesed ei teadnud meist midagi. Olime tundmatud, paljudeni me ilmselt ei jõudnudki.
Olen kriitiline tänase poliitilise süsteemi suhtes, see on minu meelest viimase 5–7 aastaga täiesti kokku jooksnud. Erakonnad on omadega ummikus sellepärast, et meil on poliitikute põlvkonna vahetus, mis toimus aastatuhande vahetuse paiku. Eest läks ära 90ndatel tulnud spetsialistide põlvkond, kes tulid eri eluvaldkondadest Eesti riiki ehitama.
Nende tuules kasvas üles karjääripoliitikute põlvkond, kes tuli võimule 2004–2006. Ja see põlvkond on omadega kinni jooksnud. Kui uut verd muust ühiskonnakihist peale ei tule, läheb süsteem sisemiselt katki. Kui mõelda erakondade nimekirjadele eelmise riigikogu valimiste ajal, siis peale EKRE mujal värsket verd polnud. Samad nimed ja inimesed, kes on 30 aastat süsteemis olnud, lisaks noored parteibroilerid, kes on liikunud erakonna sees. Süsteem on kinni jooksnud.
Värskuse ja revolutsioonilisusega tuli EKRE, aga nende probleem on see, et nad esitavad väljakutse süsteemile. See on väga õige, aga EKRE ei esita konstruktiivset väljakutset, vaid destruktiivset. Süsteemile on vaja esitada väljakutse ja me oleme EKREga nõus, aga mitte nii, et tulen ja lammutan kõik ära, sest mulle nii ei meeldi, vaid tulen ja teen teistmoodi. Tuleme värskete ideedega ja muudame süsteemi teistmoodi toimivaks.
KERTTU-KADI VANAMB
