(Algus 10. septembri Vooremaas)
Autor tutvustab Eerik Purje praegust perämist teost “Mesipuu poole”, mille esitlemine toimus Torontos tänavu 28. veebruaril.
Maandunud pärast kuuajalist sõitu Melbourneʼis, paigutati põgenikud algul Bonegilla, edasi aga Benalla laagrisse. Ema ja vend asusid tööle, Heldur jätkas kuni 14. eluaastani kooliskäimist ning läks siis trükikotta õpipoisiks. Inglismaale sattunud tädilt sai Heldur teada, et Ukrainas raskelt haavata saanud isa langes punaväe kätte ja saadeti vangilaagrisse. Pärast vabanemist oli ta abiellunud uuesti, kuid suri haigesse jalga löönud gangreeni 1957. aastal. Abielust oli tal jäänud maha poeg. Tädi kaudu jõudis Heldurini isa enne surma kirjutatud kiri. 1995 esmakordselt kodumaad külastades tutvus Heldur oma Tartus elava poolvennaga ning kohtus ka ootamatult Eestisse sõitnud venna Ennuga. Abiellunud vahepeal uuesti, tegi Heldur oma teise naisega 2012 viienädalase pulmareisi Eestisse.
Noorim lapsena võõrsile sattunu on selles raamatus 8. novembril 1940 sündinud Leida Sepp, kelle loo on autor pealkirjastanud “Pisipiiga pisisaarelt”. Tema isa, kuulsat Kihnu paadimeistrit Mihkel Sutti oli Eerik Purje kord Torontos eemalt näinud. Vaatamata väga noorelt lahkumisele on Leidal rohkesti mälestusi kodusaarest. Nende peres oli kokku 11 last, noorim neist sündis 1946 Rootsis, kuhu nad olid jõudnud septembri lõpus 1944. Algul elati Lõuna-Rootsis Axelvoldi mõisas, mille omanik oli kirjanik Leo Tolstoi pojapoeg Peter, kes hoidnud neid väga. Hilisemad elukohad olid mitmel pool mujal, kuni aprillis 1949 siirduti Kanadasse, sest Rootsis ei tuntud ennast pärast Balti riikidest pärit sõdurite väljaandmist Venemaale turvalisena. Isa töötas aasta Nova Scotias, siis asuti elama Torontosse. Ülikoolis õppis Leida rohuteadust, edaspidi töötas meditsiinitehnoloogia alal. Abiellunud Saaremaalt pärit noormehega, sündisid nende perre poeg ja tütar. Kui Leida 1990 esimest korda Eestis ja sünnikodus käis, olid tema ema kaks nooremat õde veel elus. Kirjanikuhärra Eerik kohtus Leidaga mõne aasta eest kontsertreisil New Yorki, kus nad seisid ühises laulurivis.
Elus vedanute rühm
Pöördugem aga raamatu algusse ja vaadelgem esmalt teismelises eas võõrsile sattunute lugusid.
“Mul on elus vedanud,” lausub 1931. aastal Pärnus taksojuhi pojana sündinud Ago Peters, kel oli ka neli aastat noorem õde. 21. või 22. septembri hommikul 1944 kella viie paiku koju tulnud isa andnud korralduse hädavajalikud asjad kokku panna, et siis sadamast Rootsi poole teele asuda, sest Vene väed lähenesid Pärnule. Ago võttis kaasa Albert Kivika raamatu “Nimed marmortahvlil”. Meri lainetas tugevasti, kuid purjepaat Urve randus siiski õnnelikult Slites Gotlandil. Põgenikud võeti Rootsis hästi vastu. Ago isa sai talutöölise koha Kalmaris, kus hakkas masinaga lehmi lüpsma, võttes abiks ka poja. Kusagil oli Ago kohtunud ka Helga Raukasega, tulevase kirjaniku Helga Nõuga. Edasi sõideti Göteborgi, kus oli ees palju inimesi Prangli saarelt. Göteborgis pandi käima ka eesti kool. Asunud edasi õppima Rootsi gümnaasiumi reaalharus, jäi see Agol 1951. aastal perekonna Kanadasse siirdumise tõttu lõpetamata.
Vanemad said töökohad Ontario provintsi Londonis, kus Ago omandas keskhariduse ja õppis edasi arstiteadust, töötades samal ajal Labatti õlletehases. Pärast ülikooli lõpetamist tuli Ago Torontosse, kus sai perearstiks. Ta oli ka Eeriku naise perearst. Hiljem töötas Ago Kodaki fototehase arstina. Ago õde jäi elama Sault Ste. Mariesse, kus abiellus lätlasega. Agol ja ta hambatehnikust naisel Teal on poeg ja tütar. Viimane huvitus eestikeelsest kirjandusest, sealhulgas Eerik Purje luuletusist, mida lugenud suure õhinaga. Ago hakkas Eestis käima juba nõukogude ajal. Viimast korda oli ta Eestis 1. detsembril 2009, mil sai Tartu Ülikooli auliikmeks. Tal oli siis kaaslaseks meie ülikooli audoktor Endel Tulving.
Kuressaares 1929. aastal sündinud Endel Jaska loole on raamatu autor pannud pealkirja “Kahepaiksest koolivennast”, sest tema Kuressaare merekoolis õpetaja ametit pidanud isa veetis koos perega suved Tartumaa Krüüdneri vallas. Endli ja Eeriku tutvus algas aprillis 1946 Hanaus Saksamaal. Saksa ajal võeti Endli isa sõjaväkke ning tema asukohast puudusid teated. Ema otsustas kahe pojaga põgeneda. Tallinnast sõideti Gotenhafenisse, sealt Posenisse (Poznań), edasi Berliini ja Müncheni lähedale ning sügisel 1945 Hanausse, kus Endel lõpetas gümnaasiumi. 1950. aastal sõitsid nad Bremerhavenist New Yorki ning sealt Minneapolisesse, kus Endel lõpetas ülikooli matemaatika ja füüsika alal. Endli sõjavangist vabanenud isa oli Eestis uuesti abiellunud ning neile sündis kaks last. Minneapolises tutvus Endel Mallega, kellega abiellus. Nende täiskasvanud lapsed elavad oma elu, vanemad aga veedavad pensionipõlve sooja ilmastuga Floridas. Endel ja Malle käisid Eestis esimest korda 1992. ja teist korda 1994. aastal.
Järgmine lugu “Käsikäes” on novembris 1921 Tallinnas sündinud Leo Allasest ja temast mõne kuu nooremast Erikast, kes olid sõbrunenud juba koolipõlves. Lõpetanud keskkooli kevadel 1941, nädal enne suurküüditamist, laulatati sama aasta jõulu ajal nende abielu. Jaanuaris 1942 astus Leo Tallinna tehnikaülikooli, töötades suvel Lavassaare turbarabas. Märtsis 1943 võeti ta Saksa sõjaväkke, mais sünnitas Erika poja Toivo. Põgenemine Eestist sügisel 1944 toimus mööda raudteed. Jaanuaris 1945 sündis neile Chemnitzi lähedal tütar Mare. Detsembris 1945 astus Leo Hannoveri tehnikaülikooli, mille lõpetas novembris 1949 cum laude. Aprillis 1950 saabusid Allased Austraaliasse. Esialgu tuli Leol teha lihttööd, kuid mõne aja pärast sai raudteevalitsuse nooreminseneriks. Esialgu paiknes töökoht Sydneyst põhja pool Gosfordis, pärast aga hüdrotehnilisel projektil Snowy Mountainsis ehk Lumemägedes New South Walesi osariigi lõunaosas.
(Järgneb)
OTT KURS
