45 aastat tagasi määras EELK Konsistoorium Eenok Haameri Mustvee kogudust teenima. Tollal oli Mustvee Tartu praostkonnas suuruselt eelviimane, täna aga Tartu Pauluse, Peetri ja Maarja koguduse järel praostkonna neljas kogudus. Endised suured on väikeseks jäänud, Mustvees pole liikmete arv aga muutunud.
Milliste tunnetega läksite noore mehena Mustveesse, peaaegu maailma äärele?
Toonane peapiiskop Jaan Kiivit seenior küsis mu käest ühel päeval, et kas ma olen nõus kirikutööle asuma. See oli 1963. aastal, ma olin kevadel saanud 28 aastat vanaks ja mõtlesin, et oleks küll juba aeg. 5. septembril otsustati minu asi Konsistooriumis. Oli ainult kaks tühja kogudust — Võnnu ja Mustvee. Mind pandi Mustveed teenima õpetajaameti kandidaadina, sest ma ei olnud siis veel ordineeritud.
Keegi oli ka öelnud, et nii noort meest ei saa Võndu panna, rikub suure koguduse ära. Võnnus oli tollal 4000 annetajaliiget, Mustvees aga 299. Läbi 45 aasta on Mustvee koguduse liikmete arv püsinud, alla 200 pole see kunagi langenud, praegu on 350 lähedal. Võnnus on täna aga alla 200 annetajaliikme — kõik Eestimaa kogudused on väikesed. Tormas oli kunagi 2000, jõudis aga ka 100 ja 200 vahele. Ma loodan, et ma pole Mustvee kogudust ära rikkunud.
12. septembril 1963 olin elus esimest korda Mustvees. Istusin järve ääres kivil, nägin suurt vetevälja, teist kallast polnud näha ja ma küsisin endalt, kas mind tõesti on saadetud siia Eesti idapiirile piirivalvuriks. Olen kõik aeg niisugust mõtet endas kandnud ja sellel ongi oma tähendus olnud.
Kuidas siinse rahvaga ära harjusite?
Mulle öeldi, et lähen Mustveesse ajutiselt, kolmeks aastaks, siis antakse mõni parem kogudus. Ajutised asjad on sageli need kõige püsivamad.
Mu isa oli mulle öelnud, et pärandab oma mõõga mulle — ta mõtles vaimumõõka. Ma tahtsin seda kogu hingest, ja siis, kui mind oli 1. oktoobrist siia ametisse määratud, käisingi ma enne Mustvees vaatamas. Ja hea märgi sain. Mulle oli antud aadress, kust juhatuse esimehe kätte saaksin, aga see aadress oli vale. Jalutasin mööda võõrast linna ja üks mees tuli mulle vastu, vaatas mind teraselt ja küsis: kas teie olete meie uus õpetaja? Täiesti võõras inimene tuli tänaval vastu ja küsis nii! See julgustas mind.
6. oktoobril pidasin oma esimese jumalateenistuse, 26. detsembril ordineeriti mind vaimulikuks, kuid ma polnud siis veel päris täieõiguslik õpetaja, mul oli usuteaduslik haridusetee luteri kiriku õppeasutuses pooleli. See kool kandis siis nime Usuteaduse Kõrgem Katsekomisjon, hiljem nimetati ümber Usuteaduse Instituudiks. See polnud N. Liidus ametlik kool, vaid Moskva poolt Läänemaailma pärast lubatud. Alles 1971. aastal sain täielikud õpetaja õigused, seni olin aseõpetaja.
Kolm aastat hiljem Te Mustveest lahkumisele enam ei mõelnud?
Järgmisel aastal pärast Mustveesse tulekut, 1. augustist määrati mind mu nõusolekul Mustveele lisaks ka Lohusuu kogudust teenima. Kuid Lohusuud teenima hakkasime juba kahekesi. Juuni lõpul olin abiellunud Ehaga. 1965. aastal sündis Naatan, 1967. aastal Markus. 1972 kaitsesin oma magistrikraadi. Olin sõjajärgsel ajal seitsmes magister, see polnud kuigi lihtne.
Kaks last tundus meile liiga vähe ja 1973. aastal sündis Siimon. 1977. aastal tegi meid õnnelikuks neljas laps Maarja. Hiljem on mulle pakutud mitmeid kogudusi Eestimaal. Vastseliinat, Keilat, Jõhvit, Räpinat, isegi Viljandi oli kõne all. Aga ma ei lahkunud enam Mustveest, sest tundsin, et see on minu tee. Nõnda ma siis jäin, paljudele mõistatusena, kangekaelselt siia. See pidi niimoodi olema.
Olete Viljandi legendaarse linnapea Maramaa lapselaps ja keeldusite Viljandi kantslist?
Mulle rääkis Viljandist praost Terasmaa. Ta kauples mind tõsiselt oma järglaseks.
Mind aga hoidis vastutustunne Mustvees kinni. Väljastpoolt vaadates võidakse Mustveesse igat moodi suhtuda, nagu ei tuleks ta õieti arvesse jne. Tegelikult tuleb Mustvee vägagi arvesse, ta on üks väga eriline kogudus.
Mille poolest on Mustvee nii eriline?
Kirik ehitati siia sellepärast, et koos käia ja emakeeles suhelda. Mustvee kirik on saanud mälestusmärgiks eesti emakeelele! Üks emakeele mälestusmärk on Kanadas, üks on Kadrinas ja üks on Mustvees — ainus, kuhu on võimalik sisse astuda.
1877 – 1880 ehitasid Mustvee eestlased koos Kasepää küla rahvaga endale kiriku, mille ametlikuks staatuseks sai Mustvee erakirik.
Sel kirikul ei olnud ametlikult kogudust, rahvas kuulus Torma kogudusse. Tormast eraldi hakati Mustvees koguduseraamatuid pidama alles 1926. aastal.
1860. aastatel läks venestamise surve siin nii tugevaks, et Mustvee eestlased soovisid endale kokkukäimise kohta. Nii tulid neile kiriku ehitamise mõtted. 1877 hakati ehitama nii kiiresti, et kirik oli aasta lõpuks peaaegu valmis, aga torni alusmüür andis järele ja torn langes alla. Selle tagajärjel kiired tööd pidurdusid ja alles 1880. aasta juulis pühitseti kirik sisse.
Mustvee kirikul oli oma köster, kes pidas jumalateenistusi. Torma koguduse õpetaja käis kord kuus ja suurte kirikupühade aegu kolmandal pühal teenistust pidamas. Alles 56 aastat pärast kiriku pühitsemist ja 10 aastat pärast iseseisvaks saamist sai kogudus endale iseseisva õpetaja. Edgar Hark oli ainus, kes aastal 1936 Mustvee koguduse õpetaja kohale kandideeris. Tema ajal juhtus õnnetus. Uue katuse tegemise juures läks kirik 1939. aasta 11. mail hooletute töömeeste suitsust põlema. Aga õpetaja ja kogudus asusid kirikut taastama ja sama aasta jõululaupäeva hommikul pühitses õpetaja Hark selle kiriku taas kasutamiseks.
45 aasta jooksul on ikka olnud inimesi kirikus ja koguduse annetajaliikmete arv on püsinud enam-vähem stabiilsena ka ajal, mil teiste koguduste liikmete arv päris madalal langes. Sellel kogudusel on olnud armastust nii oma kiriku kui ka õpetaja ja tema pere vastu. On märgata head üksmeelt.
Olete pärit sügavalt usklikust perekonnast, Teie isa oli hinnatud õpetaja ning noorte- ja skaudijuht Harri Haamer. Miks Te vanemad otsustasid siia jääda ja ei läinud Läände – kirikutegelastel oli selleks ju võimalusi rohkem kui küll?
Isa ja ema arutasid seda tõsiselt ja see oli täiesti teadlik otsus. Ma olin 9 aastane ja mäletan seda. Olime 1944. aasta kevadel läinud Tartust pommitamiste eest Viljandisse oma endisse vanavanemate koju. Ja siis hakkasime ka Viljandist lahkuma pealetungiva rinde eest. Ema ja isa arutasid, kas lahkuda kodumaalt ja siis ütlesid teineteisele: kuhu meil minna, meie rahvas jääb siia.
Vanemate jutust tean, et Jaan Lattik ütles oma viimast jutlust pidades Viljandi Pauluses: Armas rahvas! Meri tõuseb põlvist saadik ja siis Jumal saadab ta tagasi. Järgmisel pühapäeval oli Lattik juba teel kodumaalt ära. Jumalateenistuse pidas mu isa. Tema rääkis, et rasked ajad on tulemas. Inimesed olid nurisenud: Kui ilusasti Lattik meid lohutas, miks Haamer ei lohuta. Isa oli realist, ta teadis, mis tuleb, aga tal oli vastutustunne. Tal polnud kavatsust pakku minna.
Olen lõpmata tänulik oma vanematele, et nad siia jäid. Mulle on see täiesti selge, et see oli Jumala tahtmine. Ma ei kujutaks ennast ka Lääne konteksti ette.
Mida see teadlik otsus Teie perekonnale kaasa tõi?
Mu isa oli Kolõmaal vangis ligi 8 aastat, ema minuga ja kasuvennaga (vanemad võtsid sõja ajal kodutuks jäänud Alberti meie perekonda) 6 ja pool aastat metsas end varjamas. Noorem õde Maarja elas võõra nime all heade inimeste juures Põhja-Eestis, vend Andres jäi raskelt haigena Tartusse ja elas üle raske lapsepõlve. Inimene, kes oleks pidanud tema eest hoolitsema, ei hoolinud temast. Ema ei saanud ka kuidagi pojale appi minna. Ta oleks arreteeritud ja poiss oleks ikka üksi jäänud. Eriti kujukas on see, et küüditajad, kui nad olid Andrese naabrite juurest leidnud, olid öelnud: milline südametu ema, et jättis nii ilusa poisi üksi. Aga nemad olid vist südamlikud, et tahtsid selle ema koos kõigi lastega Siberisse viia.
Kui isa veebruaris 1948 arreteeriti, olin ma 12. Kui metsa pidime minema, olin 13. Kui Tartusse tagasi läksime, olin juba 20.
Metsas oleku aja jooksul — 1949. aasta küüditamisest kuni 1955. aasta augustini – oli palju hirmutavaid olukordi. Eriti ühel haarangul, kus seisin nõukogude automaaturi toru ees ja Jumal päästis meid ära. Meid ei viidud vangi. Ka seda taluperte, kus me olime, ei viidud vangi, see oli samuti Jumala ime. Ka ühes teises kohas juhtus ime: läbiotsijad tulid majja, me olime sahvris, nad läksid sellest uksest mööda ega märganud. Pöörasid maja pahupidi, aga ei näinud, et seal oli uks.
Kas saite hiljem ka EELK poolt teatud tõrjuvat hoiakut tunda?
Tartu kogudused olid üksteise järel tühjad, meeleheitlikult otsiti kõigile kolmele kogudusele õpetajaid, samal ajal teati, et meil on Tartus korter. Üks assessor ütles, et mulle seda kohta anda pole võimalik, sest Tartu on ülikoolilinn. Tegelikult olid asjad nii, et NSVL Ministrite Nõukogu juures asuva usukultusasjade nõukogu volinik Eesti NSV-s oli KGB ülesannete täitja ja tema ütles, kes võib õpetajaks saada ja kes ei või. Konsistooriumi kohus oli kuulekas olla, muidu ähvardati kirik likvideerida.
Millal Te viimati hirmu tundsite?
45 aasta eest Mustveesse tulles mul hirmu ei olnud. Kuid metsavenna-aastad olid õpetanud ametnike ees hirmu tundma. Eriti kui miilitsaga oli tegemist, tundsin ennast alati ebamugavalt. Sellest esimesest haaranguööst sain ma suure närvivapustuse, mis lõi erutavatel hetkedel ikka jälle välja. Elu jooksul on hirmuhetki olnud palju. Hirm oli kuni 1987. aastani, kui 5. septembril oli muinsuskaitseklubide 4. kokkutulek Tarvastus. See keelati ära ja mu isa oli just alles igavikku läinud. Pidasin siis Tarvastu kirikus, mis oli julgeolekuvägedest ümber piiratud, isa asemel jumalateenistuse. Ka kirikus oli palju KGB tegelasi. Kui jumalateenistust alustasin, siis mu põlved vabisesid hirmust. Kui lõpetasin, taipasin korraga, et need inimesed ei tea ju, et nüüd on see teenistus läbi. Ütlesin, et jumalateenistus on lõppenud, minge rahuga. Kui ristimärgi tegin, siis korraga tundsin, et jalad olid otsekui altaripõrandasse kasvanud, nii kindel tunne oli. Jumal võttis hirmu ära.
Kuidas saate läbi Mustvee teiste kirikutega?
Oleme leidnud ühise keele. Usud võivad meil erinevad olla, aga Jumal on üks. Juba palju aastaid tagasi hakkasin ülestõusmispüha öösel Õigeusu ja Vanausu kirikutes käima. Kui auto saime, sõitsime perega ka Rajakülla ja Kükitale.
See on nii tähendusrikas olnud, et kui ma ühel aastal olin haige ega saanud minna, siis vanausulised olid küsinud, et kas ta on pahane. Olen tunnetanud nende lugupidamist eesti kiriku vastu, mind peetakse eesti papiks.
Vene vaimulikega on lugupidamine ja tunnustamine vastastikune. Baptistidega saame hästi läbi. Mul on head sidemed ka Eesti Apostliku Õigeusu Kirikuga, olen püüdnud olla kõikide suhtes salliv ja neid mõista. See on sisemine põhimõte: mu isa oli oikumeenilise meelsusega, olen seda oma kodus õppinud.
Kas kirikute rohkus ja hea läbisaamine mõjutab Mustvees ka reaalset elu?
Kristlaste vahel pole Mustvees vastuolu. Mustvee on eeskuju kogu Eestile. Kui inimesed koonduksid kõikjal oma kirikute ja koguduste ümber, oleks võimalik leida ühine pind, kus vaenu ei ole. Senikaua, kuni usk pole kõige tähtsam, me tulemust ei näe.
Vene kirikud ei pea liikmete registrit, kuid ülestõusmispüha öösel Mustvee õigeusu kiriku ümbrus lausa lainetab inimestest. Vanausu kirikute juures otse nii ei ole. Tallinnas peaks olema 800 kirikut, kui see linn tahaks olla sama hästi kirikutega varustatud.
Olles siin, elades selle rahva keskel, oleme jõudnud sinnani, et Mustvees on isegi koolis lapsed leplikumad ja rahvuste pinnal ei ole konflikte. Tuleb ette, et mõni on ülbe, tundes ennast suure rahva liikmena, aga mina, olles eestlane, seisan eestlaste eest nii, et aitan tasakaalu hoida.
Terve iseseisvuse aja olen ma Mustvee linna suursündmuste puhul alati sõna saanud, vabariigi aastapäeva hommikul, kui Mustvees heisatakse pidulikult lipp, olen ma Jumala abiga kohal.
Mustvees elab mitmesuguseid venelasi. On neid, kes elavad siin juba 18. sajandi algusest, aga on ka neid, kes on tulnud nõukogude ajal. Interrindest ei saanud siin asja.
Olen püüdnud olla sidujaks. Teen, mida suudan, et inimesi lepitada. Südamest tahaksin, et see mudel võiks saada eeskujuks kogu Eestile. Ma tean, et see on utoopia, aga ma teen, mida jaksan. Meil Mustvees on nii, et kui segaabielust eestlane sureb, siis vanausulised kutsuvad mind matma! Neile on tähtis, et inimene saaks maetud oma kombe kohaselt! Ainult usu pinnal võime leida mõistmise.
Niisiis ei tegele Te sugugi ainult taevaste, vaid ka maapealsete asjadega. Kui palju on Teis poliitikut?
Olen kaks perioodi olnud Mustvee volikogus, väga palju energiat kulus seal lepitamisele.
Lepitaja olin ka Jõgevamaa esimeses volikogus. Eesti kongressi saadikuna sai mulle osaks sama roll. Kui Savisaar tahtis oma seltskonnaga ära minna, siis ma tundsin, et pean midagi tegema. Laar ja Lauristin vaidlesid, inimesed seisid ringis, nagu oleks käimas poksimatš.
Püüdsin siis mõlemaga rääkida umbes nii, et: “Mart, siin tuleb järele anda! Marju, siin tuleb läbi mõtelda!”
Ma pean ennast poliitikuks tänapäevani, aga ma pole parteipoliitik! Mind taheti valida ka Eesti Komiteesse ja on üritatud erinevate erakondade poolt saada nõusolekut Riigikokku kandideerimiseks nende nimekirjas, aga see pole olnud minu tee. Minu eesmärgid on teised.
Mind teeb kurvaks võitluse õhutamine meie rahva keskel. Me ei saa jääda igavesti vihkama, aina süüdlasi otsides ja kohut mõistes. Samas unustame ära, mida Jumal meile on kinkinud. Jumala kohus langetab otsuse. Meil on põhjust oma vabaduse eest Jumalat tänada. Tänulike inimestega on tore koos elada.
JAANIKA KRESSA
