Kolme päeva jooksul said noored osaleda mitmesugustes töötubades, kus sai teha animafilmi, õppida joonistamist ja kompositsiooni.
Töötubades ja kaudsemalt tervel festivalil väljendasid noored end teemal “Me oleme eestlased…”. Noored kunstnikud kujutasid seda, millisena nad eestlasi näevad: kes näitas meid maarahvana, kes kultuurirahvana, kes osakesena Euroopa Liidust. Joonistamise töötoas, mida juhendas kunstikooli vilistlane Angelika Schneider-Sepping, poseerisid kunstihuvilistele rahvariides modellid, kes töö ajal mitu korda riideid vahetasid.
Kolm näitust
Kõik huvilised said vaadata mitut erinevat näitust. Näitus 2006. aasta laste kunstikalendri loomingust koosnes kuueteistkümnest tööst: igast osalevast koolist sai konkursil osaleda üks kunstiteos. Zürii sõelus neist festivali käigus välja tosin pilti, mis järgmise aasta laste kunstikalendrit ehtima hakkavad.
Laste kunstikalender antakse tänavu välja juba viiendat korda ning see on üks osa kunstifestivali projektist. Eelmisel aastal festivali ei toimunud. Nimelt otsustati pärast kolmandat suurüritust, et projekt on mahukas ja seda hakatakse korraldama üle aasta. Kalendritööde konkurss korraldati aga ka mullu ning noorte kunstnike kujundatud kalender jõudis huvilisteni.
Virtuse suures saalis said nii kunstifestivalil osalejad ise kui ka huvilised vaadata kunstikoolide ühisnäitust, kuhu oli koondatud umbes viissada parimat tööd.
Saadi ettekujutus, milline on kunstikoolide tase, samas aga tutvustas näitus ilmekalt iga kooli tugevamaid külgi. Vaadata sai ka huvitavat fotonäitust “Minu esimesed…” , kus mitme kooli noored olid fotoaparaadi abil kujutanud seda, milline võiks olla elu esimene asi või tunne. Läbi fotoprisma oli kujutatud esimest puudutust, autot, armastust, sõpru ja nii mõndagi muud põnevat.
Iga kool annetas oksjonile, kus nii kunstnikud ise kui kõik teised huvilised ostjate ja pealtvaatajatena osaleda said, ühe töö.
“Pikad pildid”
Lisaks joonistustele ja maalidele said kunstisõbrad endale soetada nii mõnegi omapärase tarbeeseme. Kõigi teoste alghinnaks oli viis krooni, kuid nii mõnigi huvitav pilt osteti ära enam kui saja krooniga.
Huvitavaks tegi oksjoni see, et noor autor, kelle töö oksjonil uue omaniku leidis, andis selle ise ostjale pidulikult üle ning sai tänukirja koos töö vähendatud variandiga.
Oma kunstiloomingut oli võimalik müüa ja vahetada kohalikul ?Arbatil?. Moskvas on nimelt seda nime kandev jalakäijate tänav, kus kunstnikud teevad ja müüvad oma teoseid. Kunstitänav ongi kujunenud eelprofessionaalse kunsti festivalide omalaadseks traditsiooniks. Pilku püüdsid niinimetatud “pikad pildid”, mida festivali käigus valmis mitmeid: igaüks sai ühisel pildil väljendada mõtteid, tundeid ja hetkemeeleolusid joonistuse, maali või korralikult kujundatud tekstina. Peamiselt olid kunstisõbrad edasi andnud ülevaid tundeid ja häid soove ning teinud seda rõõmsates värvides.
Huvitavat tegevust jätkus aga terve festivali ajaks: teha sai lasta näomaalingud, meistritunnis jagas portreemaalija Aarne Hanni kogemusi loomingulisest tegevusest Koreas, kus ta kõrgete riigitegelaste kutsel maalimas käis, samuti toimusid improviseeritud happeningid ja perfomance?id, kus tutvustati end ja oma kooli läbi loomingulise tegevuse.
Festivali korraldustoimkonda kuulus ühtekokku 21 inimest, nende seas Jõgeva kunstikooli õpetajaid, õpilasi ja vilistlasi, samuti teisi kunstihuvilisi. Kui eelmistel festivalidel korraldasid töötube mitmed koolid, siis tänavu tegi seda Jõgeva kunstikool. Üle-eestiline kunstiüritus, mida korraldajad peavad tõeliseks noorte kunstnike Mekaks, on alati toimunud just Jõgeval.
EVA KLAAS
