Üle kuu aja tagasi tõusis päevakorrale Põltsamaa roosiaiaga seotud maaprobleem, kus riik soovis ca 1,5 hektarilise maatüki, kus kasvamas paari aastakümne vanused pargiroosid, oksjonile panna. Paraku ei kannata need pargiroosid ümber istutamist ja roosiaiale pole täiendavat maad juurde vaja.
Põltsamaa Roosiaia perenaise Annela Orasi sõnul on ta peale hiljutist suurt meediakajastust saatnud Põltsamaa vallale kolm märgukirja ettepanekuga see maatükk munitsipaalomandisse taotleda, kuid vastust neile ei ole ta saanud. „Kahekümneaastased roosid ei kannata ümberistutamist ja kui need kellelegi ette jäävad, eks need inimesed otsustavad, mis nendega ette võtta. Meie käsi ei tõusnud neid roose sealt välja juurima,“ lausus Annela Orasi.
Kui maatükk müüki pannakse, siis roosiaia perenaise sõnul nemad kindlasti oksjonil ei osale. „Roosiaial on 3,5 hektarit maad ja me ei jaksa sedagi harida. Nii hästi meil ei lähe, et maad kinnisvarana kokku osta. Kui pargirooside all olevale maatükile haljasala rajada, siis inimesed saaksid seal jalutada ükskõik millal, sealhulgas väljaspool aiandi lahtioleku aega,“ jutustas Orasi.
„Meie poole pöördus Maa-amet ettepanekuga vahetustehinguks kus ca 1400 ruutmeetrine riigile kuuluv pargiroosidega maatükk vahetataks ca 2400 ruutmeetrise roosiaiale kuuluva vaba maa-alaga. Meie 2400 ruutmeetrine maatükk on siiski väärtuslikum kui nende 1400 ruutmeetrine maatükk. Meie piir on paigas ja eks siis riik ning omavalitsus otsustavad, mis nad teisel pool aiandi piiri paikneva pargirooside all oleva maatükiga peale hakkavad. Meie seda maatükki endale saada ei soovi. Ma ei taha 3–5 aasta pärast jälle kellegagi vaidlema hakata, kellele maatükk täpsemalt kuulub. Kuid austusest perekond Joosti vastu, kes selle roosiaia kunagi Põltsamaale rajas ja sellele paigale kuulsust tõi, võiks need 93 pargiroosi sorti sinna kasvama jääda. Nende rooside juurde võiks paigaldada pingi koos vastava sildiga. Kui pargiroosidega maatükk ei ole kohalikule omavalitsusele vajalik, siis võiks selle arenguvisioonist maha tõmmata,“ arutles roosiaia perenaine.
Orasi arvates pelgab omavalitsus selle maatükiga tegelemist, sest peale munitsipaalomandisse taotlemist tuleks seal muru niitma hakata. Roosiaia inimesed oleksid valmis ala edasi hooldama, aga valla esindajad ei ole nendega läbi rääkinud. „Mina pakkusin sellise lahenduse välja valla keskkonnaspetsialistile Ain Valule, kes väitis, et vald ei ole pakkumisega nõus. Kui keegi arvab, et mina tahan riigi või omavalitsuse käest midagi tasuta saada, siis on minust täiesti valesti aru saadud,“ tõdes roosiaia perenaine.
Maa-ameti pakutud lahendus ei sobi
Põltsamaa vallavalitsuse maaspetsialisti Gerli Reimani sõnul lülitatakse eelnõu maatüki munitsipaalomandisse taotlemiseks Põltsamaa vallavolikogu juunikuu istungi päevakorda. „Kui vallavolikogu otsustab maatüki munitsipaalomandisse taotleda, siis lõplik otsustaja selle üle, kas maatükk vallale üle antakse või mitte, on Keskkonnaministeerium. „Paraku ei ole roosiaia juhataja ka Maa-ameti kirjale vastanud. Viisakas oleks olnud vastata, sõltumata sellest, kas pakkumine on roosiaia jaoks sobilik või mitte. Juhul kui vallavolikogu kiidab eelnõu heaks ja otsustab maatüki munitsipaalomandisse taotleda ning kui ka Keskkonnaministeerium taotlusele positiivselt vastab, ei oska ma hetkel arvata, mis maatükist edasi saab,“ arutles Reiman.
Probleem pidanuks ammu lahendatud olema
Põltsamaa roosaia eelmine perenaine, nüüd juba kümnekonna aasta vältel Keila linnaaednikuna töötav Inge Angerjas lausus, et kõnealusele maatükile istutati roose nii tema roosiaias töötamise ajal kui ka enne seda. Tema sõnul istutati sinna tookord lihtsamaid roosisorte, sest maatükk oli siis kasutamata.
„Olime teadlikud, et see on jätkuvalt riigi maa. Kuid see oli vaba nurgake ja sisenemise koht roosiaia territooriumile, mistõttu suhtusime sinna rooside istutamisse kui heategevusesse. Siis oli meil endal olemas 1000 roosisorti. Ma olen teadlik maatüki ümber toimuvast vaidlusest ja arvan, et see probleem oleks võinud ammu lahendatud olla. Roosiaias on olemas spetsialistid, kes suudavad sellest materjalist uued istikud kasvatada. Kui riik on nii kaua selle maatüki osas lahendust oodanud ja kui seda ei ole juhtunud, tuleb kohalikel otsustajatel ja roosiaial mõelda, miks probleem on endiselt lahendamata. Paljundusmaterjali abil saaks istutada pargirooside uued istikud kuhugi mujale. Nii vanu roose ümber istutada ei tasu. Roosidega maatükil on väärtus, aga mitte nii suur, et selle ümber nii palju tülitseda. Ringi on liikumas legend, justkui tahetaks kogu roosiaeda likvideerida, ehkki vaidlus käib väga väikese roosidega maatüki ümber. Kuid positiivne on, et nende rooside pärast nii tõsist muret tuntakse, ning ma loodan, et vaidlus peagi kõiki osapooli rahuldava lahenduse leiab,“ mõtiskles Inge Angerjas.
TOOMAS REINPÕLD
