Väidetavat ebaõiglust on püütud näidata ühe meetme ? põllumajandusettevõtte moderniseerimise toetuste ületähtsustamise ? ja väikeettevõtte (ametlikus keelepruugis mikroettevõtte) suuruse eksliku käsitlemise kaudu.
Arvustuses on täiesti tähelepanuta jäetud kümned teised toetuste saamise võimalused, sealhulgas ka need, millest saavad osa ainult väiketootjad. Samuti on maha vaikitud toetuste eesmärgid ehk see, mida tahetakse nende toetuste abil saavutada. Tundub, et arvustajad on seadnud eesmärgiks jagada raha sotsiaalabi põhimõtete kohasel.
Paraku on selline lähenemine vastuolus mitte ainult maaelu arengustrateegia ja -kava eesmärkidega, vaid ka turumajanduse põhimõtetega ning maksumaksjate huvidega.
Toetused tüliõunaks
Eelnimetatud uudisest heitunud talunikud on meile helistanud ja väljendanud tõsist muret: kas tõesti väiketalunikud jäävad tulevikus ilma toetusteta?
Arengukava kriitika on rajatud sellele, et suurtel põllumajandusettevõtetel on rohkem eeldusi saada investeeringutoetusi kui väikestel. Tüliõunaks on muudetud põllumajandusettevõtte moderniseerimisele planeeritud 472 miljonit krooni aastas, mille osatähtsus kogu toetuspaketist on siiski ainult üks seitsmendik.
Samuti on seatud kahtluse alla väikeettevõtetele planeeritud majandustegevuse mitmekesistamise toetuste saamise võimalused. Selleks otstarbeks on ettenähtud 245 miljonit krooni aastas.
Arvustajate arvates olevat suurte ja väikeste põllumajandusettevõtete eristamise piir tõmmatud meelevaldselt, mis võimaldavat põhiliselt suurtootjatele juurdepääsu tegevuse mitmekesistamise meetmele. Selline arvamus on ekslik.
Arengukavas käsitletakse mikroettevõttena firmat, kus töötab kuni 9 inimest ning käive ei ulatu üle 30 miljoni krooni. Kritiseerijad on teinud ettepaneku, käibepiiri vähendada oletades, et see kõrvaldaks suurtootjad toetuse saajate nimekirjast.
See parandus ei muudaks midagi, kuna töötajate arvu järgi ei ole suuretootjatel niikuinii õigus väikeettevõtlusele ettenähtud toetusi taotleda.
Asi on selles, et ettevõtte suuruse hindamisel võetakse üheaegselt arvesse mõlemad kriteeriumid. Seega juhul, kui ettevõttes töötab näiteks 10 inimest, kuid käive jääb alla lubatud määra, ei ole igal juhul võimalik väikeettevõtjatele mõeldud toetust saada.
Raamatupidamise andmebaasi andmetel on Eestis professionaalsetest põllumajandusettevõtetest (majapidamised, kus saadakse üle 37 500 krooni kogutulu aastas) enam kui 80 protsenti alla kümne töötajaga. Ning nende palgal on pea iga teine põllumajandussektoris töötav inimene. Töötajate arvu kriteeriumi järgi ei ole mikroettevõtjatele mõeldud toetust õigus saada enam kui 1100 ettevõttel, kus töötab keskmiselt 11-12 töötajat.
Tasakaalus arengukava
Võrreldes 2004.- 2006. aasta keskmise tasemega suurenevad põllumajanduse ja maaelu toetused 2013. aastaks keskmiselt kaks korda. Siiski ei või teha sellest illusioone, kuna põllumajanduskaubanduse liberaliseerimise tulemusel muutuvad majandustingimused karmimaks ning tõenäoliselt suurenevad ostutoodete hinnad.
Toetuste üldisest suurenemisest saavad osa võrdsetel alustel kõik põllumajandustootjad. Põhiline osa toetusi, sealhulgas pindalatoetused, keskkonnasõbraliku majandamise, ebasoodsate alade jms toetused antakse nii suurtele kui ka väikestele võrdsetel tingimustel. Sealjuures suurenevad väiketootmisele (mikroettevõtlusele) planeeritud rahad aastas võrreldes eelmises arengukavas ettenähtuga enam kui viis korda.
Tundub, et suurtootmise, sealhulgas suurlautade ehitamise kritiseerijad on alahinnanud konkurentsivõime suurendamise eesmärki ning selle saavutamiseks ettenähtud põllumajandusettevõtete moderniseerimise meetme mõtet ja sisu. Senine tootmise moderniseerimisele suunatud investeerimispoliitika on olnud edukas ja selle muutmine tähendaks mitte ainult majanduslikku vaid ka sotsiaalset allakäiku.
Uue põlvkonna suurlautades on nii inimeste kui ka lehmade produktiivsus tunduvalt kõrgem kui vanades lautades. Samuti on uutes lautades inimeste töö- ja loomade pidamistingimused paremad kui vanades lautades.
Ekslikud arusaamad
Näib, et moderniseerimisele suunatud investeerimispoliitika edukusest on tekkinud ekslik arusaamine, mille kohaselt igasugused investeeringud põllumajandustootmisse parandavad igal juhul ettevõtte majanduslikku olukorda. Selline seisukoht paistab silma ka arengukava arvustustes.
Tegelikult võivad investeeringud tootmisse mõnel juhul ettevõtte majanduslikku olukorda oluliselt halvendada. Küsimus on selles, et põhjendamatud investeeringud suurendavad tulevasi tootmiskulusid.
Eesti Maaviljeluse Instituudi analüüside kohaselt on investeeringute vajadus põllumaa ühe hektari kohta väiketalus, kus kasvatatakse teravilja 50 ha, ligi kolm korda rohkem kui näiteks ettevõttes, kus teravilja kasvupind on 350 hektarit. Sama kehtib ka loomakasvatuse investeeringute kohta.
Saksa Arengupoliitika Instituudi analüüsi kohaselt on ühe loomakoha maksumus väikelautades kaks korda suurem kui suurtes lautades. See põhjustab tootmiskulude suurenemist 35-40 senti liitri kohta.
Seega tekib olukord, kus ettevõtte suurenenud tootmiskulusid on vaja järgneval perioodil katta ka suurenevate toetustega. Tegelik olukord vastab analüüsidest tulenevatele järeldustele.
2004. aastal maksti põllumajandustoodangu ühe krooni kohta väiketootjatele 39 senti ja suurtootjatele 14 senti.
Ka teise näitaja, loodud lisandväärtuse (palk + ettevõtlustulu) alusel said väiketootjad rohkem kui suurtootjad. Toetuste osa lisandväärtuses oli väiketootjatel 81 protsenti, suurtootjatel 40 protsenti.
Küsimus on, kas väikeettevõtte toetamise edasine suurendamine põllumajandustootmise kaudu on mõistlik, kui on võimalik saada tegevuse mitmekesistamiseks pakutavaid toetusi?
Arengukava koostajad loodavad, et mõned ekslikud järeldused ei kahanda põllumeeste ja maaorganisatsioonide huvi koostööks arengukava meetmete koostamisel. Kõik konstruktiivsed ettepanekud on oodatud, kuid arvestatakse ainult neid, mis lähtuvad statistikast ja analüüsidest.
Ants Laansalu,
Põllumajandusministeeriumi nõunik
