Tõsi, tuleb tunnistada, et teatud ebavõrdsus on olemas. Küll aga ei saa nõustuda sellega, et tegu on ainukese ebavõrdsusega valimisseaduses.
Seadusse on kirjutatud ka, et võib valida kodus, esitades selleks avalduse. Valimiskomisjonil on õigus otsustada, kas avaldus on põhjendatud või mitte. Kas sellisel juhul ei ole tegu seadusest tuleneva ebavõrdsusega? Ebavõrdsusega just nimelt selles mõttes, et valimiskomisjonile on üleüldse diskretsiooniõigus jäetud.
Mina ütlen, et on. Teine asi, kas selline ebavõrdsus on põhjendatud. Ka sellele küsimusele võib minu arvates vastata jaatavalt. Tegemist lihtlabase huvide kaalumisega, kus selline väärtus, mille järgi ühiskond abistab oma abivajajaid liikmeid kaalub üles minu isiklikud huvid.
Järjest rohkem inimesi hääletab jalgadega
Kuid ebavõrdsus kui selline ei kao mitte kuhugi. Loomulikult on ka korduva valimise võimalus kellegi teise suhtes ebaõiglane, kuid siingi peab kaaluma, kas sellisest võimalusest saadav kasu kaalub sellise ebaõigluse üles. Jällegi arvan, et kaalub.
Demokraatliku ühiskonna toimimiseks on vaja, et võimalikult paljud ühiskonnaliikmed võtaksid osa otsustusprotsessist ühiskonnale olulistes küsimustes, mida valimised kahtlemata on. Tendents Euroopas on, et järjest rohkem inimesi hääletab jalgadega. Tegelikult on seegi otsustamine. Probleem on ainult selles, et me ei saa mitte kunagi teada, mida need inimesed tegelikult riigist arvavad.
Tänapäevases globaliseerunud maailmas pole välistatud, et enamik eeskätt haritud inimestest lahkub teise riiki, kus nende teened on rohkem hinnatud. Andes sellistele ühiskonnarühmadele võimaluse koduriigi otsustusprotsessis kaasa rääkida (tehes selle neile võimalikult lihtsaks, kasutades neile arusaadavaid tehnilisi lahendusi), tõuseb võimalus, et võimalik eliit tunneb end ühiskonnale vajalikuna ja samastab end oma koduse ühiskonnaga.
Vastasel juhul võib sellisest inimesest saada igavene rändaja, kellel pole kodumaad, kes elab ja töötab seal, kus talle on kõige kasulikum. Kui ühest kohast on ressursid otsas, liigub ta järgmisesse riiki. Ta oskab keeli, on ettevõtlik, on tipptasemel spetsialist ? iga riik võtab teda avasüli vastu, mõtlemata sellele, et ega ta ka selle riigi rahvaga end ei samasta. Teda ei huvita riiklik pensioni- ja haigekassasüsteem, ta on ise suuteline endale sellised võimalused tagama. Ta on madala maksumääraga riigi resident ning ükski riiklik sotsiaaltoetuste süsteem ei saa temalt raha kätte.
Selline protsess kordub, kasvab, kiireneb, tekib nn lumepalliefekt. Olgu, see on üks mustemaid stsenaariume, kuid minu arvates täiesti võimalik.
Kõik võivad hääletada arvuti taga
Ei Eesti põhiseadus ega ka rahvusvahelise õiguse normid keela ebavõrdset kohtlemist. Küll aga peavad sellised piirangud olema põhjendatud ning üldistes huvides.
Kõne all olev säte oleks kindlasti ebaõiglane (rikutud oleks ühetaolisuse ? veelkord kordan, see ei tähenda sõna otseses mõttes ühesugusust ? printsiipi), kui e-valimiste võimalus antaks mingile kindlalt määratletavale rühmale. Ühetaolisuse printsiip tähendab eelkõige, et igal valijal on ühepalju hääli ning erinevate valijate häälte kaal oleks võrdne. Vaidlusalune e-valimiste säte, mis lubab valijal oma kord juba tehtud otsustust muuta, ei anna valijale hääli juurde, ka ei ole tema hääl teistega võrreldes ei rohkem ega vähem oluline.
Teoreetiliselt on e-valimiste võimalus olemas kõigil valijail, olenemata ükskõik millisest isikutunnusest. Tegemist on ainult ühega alternatiivsetest võimalustest. Võiks ju küsimuse püstitada ka niimoodi, et kui täht-tähelt seadust järgida, peab ID-kaart olemas olema igal Eesti Vabariigis alaliselt viibival isikul.
Ühiskond muudatuseks küps
Kaotame ära paberi peal valimise võimaluse ning ebavõrdsus ongi likvideeritud. Valimisjaoskonnas (või avalikus internetipunktis) on arvutid, kus iga inimene saab oma valiku teha nii palju kordi järjest, kui ise tahab. Tegemist oleks igati seadusliku lahendusega, kas aga ka õiglasega, on iseküsimus.
Kui ma eespool rääkisin e-valimistest kui ühest võimalusest ja sellest, et sellega kaasneva korduva valimise võimaluse andmine on põhjendatud, siis seda otseselt eitanud ei ole ju keegi. Küsimus on ainult ajas, kuna seda teha, samuti põhjenduste kaalukuses ja ühetaolisuse printsiibi erinevas sisustamises.
Arvan, et ühiskond on sellise muudatuse vastuvõtmiseks küps. 100-protsendilist internetiseeritust ei saavuta me kunagi, nii et argument, et metsaküla mammi ei saa e-valimiste võimalust kasutada, jääb vähemalt niikauaks, kui seal metsakülas keegi üldse elab. Kui enam elab.
Selliste alternatiivsete tehniliste lahenduste pakkumine tooks kaasa ka selle, et ühel urbaniseerunud aktiivsel kodanikul on võimalik elada väljaspool linnakeskkonda. Ületöötamise kui paratamatusega tuleb meil kahjuks leppida, jäägu neile inimestele võimalus elada tervislikus keskkonnas. Teevad nad seda aga ainult juhul, kui saavad sinna kaasa võtta kõik tänapäevased kommunikatsioonivahendid ja nende kaudu oma elu elada.
AGU RILLO, Isamaaliit
