Olen olnud e-õppe entusiast juba üle kümne aasta. Töötanud haridustehnoloogina, olnud e-õppe keskkonna Moodle koolitaja ja teinud e-õppe koolitusi õpetajatele. Huviliste kõrval on alati olnud ka neid õpetajaid, keda olen pidanud koolitustele meelitama ja veenma, et digioskused on tänapäeval ülivajalikud.
Koolijuhid ja õppetöö eest vastutavad juhid on olnud küll näiliselt e-õppe poolt, aga tegelikke võimalusi selle rakendamiseks pole seni eriti loodud. Kõik on olnud justkui õpetaja harrastus või hobi. Nüüd oleme hädas õppijate väheste e-õpioskustega ja õpetajate suutmatusega.
Praegu juhivad need õpetajad, kes on teinud eeltööd, ennast koolitanud, kellel on olemas e-õppematerjalid ja lemmikdigikeskkonnad. Teised kahjuks on segaduses, tööga ülekoormatud ja stressis.
Võib küll olla tagantjärele tark, aga tegelikult tuleb mõelda, kuidas õpetajat paremini toetada. Õpetaja on oma töös küllaltki autonoomne, talle on antud vabadus valida meetodeid ja viise. Aga kui on olemas algteadmised mingist teemast, ei pruugi olla oskust valida. Me peaksime aitama piire seada ja olema üksteisele toeks.
Ma kindlasti ei arva, et kogu õppimine on efektiivne e-õppes, aga meie ülesanne õpetajatena on oma õppijatele digioskusi õpetada, et muutuvas maailmas hakkama saada.
Meile on antud otsekui sundarengu aeg. Nädalaga oleme teinud rohkem kui mitme aastaga.
Minu suur soov on, et me ei jääks siia pidama ja vajadus, mis meid praegu tagant sunnib, ei katkeks tavaolukorras ja me ei langeks eriolukorra lõppedes kergendusega taas mugavustsooni. Eesti õpetaja saab hakkama ja kohaneb õnneks kiiresti.
Ilona Säälik, Tallinna teeninduskooli üldainete juhtivõpetaja
