Rohi on kõrgeks kasvanud ja mööda maad sibavaid linde ei pane nii palju tähele kui talvel lumel. Varatalvest peale nägin tihti seitset nurmkana oma õuel rohututte välja siblimas. Lõpuks, kui juba noor rohi oma värvi näitas, nägin ainult kahte igaks juhuks põgenemas, kaelad õieli. Siis leidsin maanteelt verise tombu, ühe kahest järelejäänud linnust. Lõpuks vilksatas kuskil pesakonna viimane “mohikaanlane” üha võimustvõtvamas rohurindes…
On nii, et mida väiksem on lindudesalk talvel, seda suurem on valvsus. Kui salgas on rohkem isendeid, siis on oht sattuda röövlooma kätte väiksem, ründav kiskja avastatakse siis varem. Rootsis tehtud uuringu järgi leiti, et emaslinnud valivad endale partneriteks just neid isaseid, kes olid salkades valvsama käitumisega, erksamad!
Ühed olulisemad vaenlased on raud- ja kanakull.
Iseloomult on nurmkanad rahumeelsed, poliitiliselt väljendudes pole neil foobiaid liigikaaslaste suhtes: pesitsusterritooriumi ei kaitsta teiste paaride eest, nagu teevad paljud teised linnuliigid. Terve inimkonna ajaloo vältel on nurmkana olnud hinnatud jahilind, praegugi loetakse teda selleks ja jahti võib pidada linnukoeraga 1. septembrist 31. oktoobrini. Nurmkanu toideti talvel alles mõnikümnend aastat tagasi asulate juures – ei tahaks, et ta välja sureks. Möödunud sajandi keskpaigaga võrreldes olevat tema arvukus Eestis ja kogu Euroopas vähenenud üle viie korra, praegu elab meie lagemaastikel 4000-8000 paari. Veel on kirjas, et nurmkana arvukus on Euroopas alates 1980. aastast langenud 90 protsenti. See on küll ehmatav arv!
Eestis pidi neid enim olema Tartu- ja Harjumaal. Kaua oli meie väikese umbes 400-grammise vabalt elava kanalise nimeks põldpüü. On imestatud, miks see nimi “nurmkanaks” muudeti, sest isase linnu kohta “nurmkanakukk” öelda on ju väheke vastuoluline? Et meie küla pesakond päevade valgenedes arvuliselt vähenes, ei pruugi siiski tähendada ainult õnnetusjuhtumeid, vaid hoopis leninlikult väljendudes helget tulevikku – poolest märtsist algab paaride moodustumine. Munema asutakse kõige varem aprilli lõpus. Iibeprobleemi kurna mõttes ei ole, tal on meie lindudest ju kõige enam mune, kuni 25. Korter kujutab endast sügavalt maasse kraabitud ja kuiva rohuga vooderdatud lohku tihedas taimestikus mõne puittaime juures. Haudumine kestab vähem kui kuu ja koorunud pojad on pesahülgajad, kohe enda eest väljas. Tegelikult ongi esimesed kaks nädalat kõige ohustatum aeg, sest selle aja jooksul saavad nad lennuvõimelisteks. Ja siis on pojad kindlasti tublid biotõrje tegijad, sest on puhtalt loomtoidulised! Taimtoidulisuse jaoks ei ole neil veel vajalikku mikrofloorat!
Ornitoloogiaühing valis nurmkana aasta linnuks 2013. aastal, mille vältel see põlisasukas sai rohkem tähelepanu. Koduleheküljel leiab lugusid nurmkanast, näiteks üks Võru elanik märkas lindude toitmisplatsil talvel teiste kõrval ka nurmkana, kes läks ööbima läheduses asuva paadi alla. Ka märgistati 10 lindu GPS-saatjaga.
Ladina keeles on linnu nimi perdix perdix, rahvalikult ka oraspill, kaerapüü, tudukana ja kägarpüü. Talviti inimasulaid armastav lind on meile igati sümpaatne.
EHA NÕMM
