Eesti meedias ja avalikuses kuumaks teemaks saanud „dopingupaanika”kipub kohati meenutama kulakluse likvideerimist, tööajal tänaval inimeste jälitamist või alkoholismi vastast kampaaniat Nõukogude Liidus. Spordis tuleb järgida ausa mängu (fair play) põhimõtteid, mida 1976. aastal vastuvõetud deklaratsiooniga kehtestas rahvusvaheline Spordi- ja Kehakultuuri nõukogu.
Sportlased, kelle puhul on tõestatud dopingu tarvitamine, saavad ettenähtud sanktsioonid spordimaailmas ja kriminaalkaristused, kuidas ühe või teise maa seadused seda ette näevad. Psühhiaatrina ja psühhoterepeudi vaatevinklist taunin aga selliste sportlaste, sageli rahvuskangelasteks saanud inimest totaalset maatasa tegemist, mida nimetaksin vaimseks giljotiiniks.
Tegeledes noorena mitme spordialaga tipptasemel, huvitusin erinevatest spordiga seotud teemadest. Esmakordselt kuulsin dopingust siis, kui õppisin Anton Hansen Tammsaare nimelises Tartu I Keskkoolis. Tartu ülikooli korvpallivõistkonna liikmena olin spordilaagrites Kääriku spordibaasis. Seal testis sageli sportlaste võimeid arstiteadlane ja spordiarst Toomas Karu, kes olnud Tartu ülikooli spordimeditsiini kateedri juhataja ja spordimeditsiini ning taastusravi erakorraline professor.
Masendusse sattumist ei tohi võimendada
Kuni 1972. aastani oli lubatud kasutada anaboolseid steroide, mille mõjul sportlased tugevdasid lihaseid, suurendasid kiirust ja jõudu. Anaboolsed steroidid võivad olla eksogeensed androgeense toimega, mida organism tavaliselt looduslikult ei tooda. Näiteks androloon ja endogeensed androgeense toimega, mida organism toodab ka looduslikult, näiteks testosteroon. Stimuleerivaid aineid (kokaiini, efedriini, amfetamiini) tarvitades on sportlased lootnud saavutada paremat keskendumisvõimet, tähelepanu, enesekindlust, vähendada väsimustunnet. Ka stimulandid on praeguseks keelatud ainete nimekirjas.
Suusatajate juhtumi tõttu on tuntuks saanud veredoping, mis suurendab veres hapniku kandvate punaste vereliblede arvu. Levinuimaks veredopingu viisiks on erütropotetiini (EPO) süstimine. See on Maailma Antidopinguagentuuri (WADA) poolt keelatud, sest hapnikusisalduse kogusest võivad sõltuda murdosad sekundites ja seegi, kas medal on kuldne või hõbedane.
Meditsiinis võeti EPO kasutusele 1985. aastal. Esimene maailmatasemel kära tekitanud dopingujuhtum leidis seoses sellega aset 1990. aastate alguses, kui mitmed Hollandi ja Belgia jalgratturid surid keelatud aine liialdatud kasutamise tõttu.
Süvenesin antud valdkonda põhjalikumalt oma tööperioodil Soomes. Osalesin siis Rootsi psühholoogi, tippsportlasi vaimse tervise alal nõustanud Lars-Eric Unesthali korraldatud koolitusel. Dopinguküsimusi on mul aidanud paremini mõista ka teooriad, mis pärinevad USA psühholoogilt ja psühhoterapeudilt, kognitiiv-käitumusliku teooria vanaisaks kutsutud Albert Elliselt, Saksa filosoofilt, arstilt ja psühhiaatrilt Karl Jaspersilt ja Oxfordi ning Cambrige ülikooli professorilt Anthony Rylilt.
Hästi on meeles Soome suusatajate dopinguga vahele jäämine 2001. aastal Lahtis toimunud maailmameistrivõistlustel. Kõige traagilisem saatus oli selles seltskonnas kahe aastase võitluskeelu saanud Mika Myllyläl, kelle abielu seejärel purunes, tekkisid alkoholiprobleemid ja 2011. aastal võttis Myllylä endalt elu. Seda meenutati ka möödunud pühapäeval Vikerraadio saates Spordipühapäev.
Oht masendusse sattuda ja väljapääsmatusse kuristikku langeda, on ka Seefeldis suusatamise MM-võistlustel veredopingu kasutamisel tabatud Karel Tammjärvel, Andreas Veerpalul ja tema kahekordsest olümpiavõitjast isal Andrus Veerpalul. Samuti Eesti suusakoondise endisel peatreeneril Mati Alaveril.
Dopingujuhtumistega seotud sportlasi ja sporditegelasi võib mõneti võrrelda inimestega, kellel on amputeeritud käsi või jalg. Spordisüsteemis ja küllap ka juriidiliselt saavad sportlased oma karistused.
Võimalus väärikaks tagasitulemiseks
Ülepingutatud avalikkuse ja ajakirjanduslikkust kohtust soovitaksin aga kindlasti hoiduda nii sportlaste elu ja tervise kui ka Eesti rahva elujõu ühe allika suusaspordi ja kogu spordi tuleviku huvides. Sajad tuhanded inimesed ootavad ju, et Eestist sirguks uusi suusakuulsusi, et järjepidevus ei katkeks.
Dopingu teema mõistmiseks tuleb arvestada, et Eesti rahvas on väike, kuid oma sportlastelt ootame suuri kangelastegusid, mis raputavad maailma. Sportlastele tekitab see rõõmu ja uhkust, samas lisab pinget ja stressi, kartust kaotada ja rahva hulgas naeruväärseks saada. Ehk on mõnigi sportlane sarnases olukorras Eduard Vilde „Tabamata imest” tuntud klaverikunstnik Leo Saalepiga, kellelt naine nõudis, et ta muusikuna vaid tipus püsiks.
Ajutise võistlskeelu saanud dopingut tarvitanud sportlasel peab alles jääma võimalus ja psühholoogiline pinnas väärikalt tippsporti naasta. Kümnekordne suusatamise maailmameister ja kolmekordne olümpiavõitja Therese Jouhaug tabati 2016. aastal dopingu kasutamiselt. Nüüd teeb ta suusaspordis taas maailmatasemel tegusid.
Eesti sportlaste tervisele on pühendunud oma energiat paljud teadlased ja praktikud. Näiteks Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonna kauaaegne dekaan ja Eesti Olümpiaakadeemia esimene president Atko Viru (1932‒2007), samuti spordiarst Muza Lepik.
Ennekõike on aga meil huviorbiidis olnud sportlaste tervise füsioloogiline külg. Kuid Eestis puudub senini aga peaaegu täielikult vaimse tervise süsteem sportlaste toetamiseks. See peaks koosnema regulaarsetest psühholoogilistest treeningutest, mis soodustaksid keskendumisvõimet, vaimset vastupidamist, vastase hindamist psühholoogilisest vaatevinklist. Samuti hüpnoosi, mille abil saab läbi mängida reaalsuses toimuva tegevuse spordiväljakul.
Riigil oleks aukohus raha eraldamine selle süsteemi rajamiseks ainuüksi rahvusliku vaimsuse hoidmiseks ja edendamiseks.
Elame ja spordime ju edasi.
JAAN OLARI,
psühhiaater ja psühhoterapeut
