Dominikaan on pisut suurem kui Eesti ning asub Hispaniola saarel, olles ümbritsetud Atlandi ookeanist ja Kariibi merest ning piirnedes Haiitiga.
Eestisse jäävad maha sombune ilm ning napid soojakraadid. Sombune on ka Londonis, kus meil tuleb öö veeta, et järgmisel päeval reisi jätkata.
Üheksatunnine lennureis
Teise päeva hommikul ärkame teadmisega, et meil on ees üheksatunnine lennureis ning ajanihe: Eestiga võrreldes kuus tundi tagasi.
Gatwicki lennujaamas siseneme lennukisse, mis on mitu korda suurem kui Estonian Airi õhusõidukid. Mugavatel nahkistmetel on ruumi pooleteisele normaalkaalus inimesele. Üheksatunnine lennureis möödub peamiselt teleriekraani silmitsedes või ristsõnu lahendades.
Lennureisi ekstreemseim ja enam adrenaliini pakkuv osa on maandumine Punta Cana lennuväljale: temperatuurierinevused tekitavad lennukis tunde, justkui oleksid mõnel karussellil. Rahvusvahelisel lennuväljal lennukist maha astudes tundub, et tegemist on hädamaandumisega: ümberringi laiub lage heinamaa, eemalt paistavad üksikud palmid ning palmilehtedest majakesed. Tegemist on siiski päris-lennuväljaga. Terminalis tuleb korduvalt näidata passi ja viisat ? nii piirivalvele kui mitmetele tollitöötajatele.
Sooja on umbes 30 kraadi.
Esmakordselt teisele poole maakera sattunule on üllatav, et juba kell seitse õhtul on kottpime.
Esimesed Dominikaani päevad mööduvad hotellikompleksis: päevitades, ujudes, vaba aja veetmise võimalustega tutvudes. Õhtud restoranides ? valida on Jaapani, Mehhiko, Brasiilia, Itaalia, Hispaania toitude ja mereandide vahel. Degusteerida võib ka baaris pakutavat, peamiselt Cuba Libr?te ja Pina Colada?t. Kohalik õlu tundub algajale õllejoojale parimana.
Unustamatu safari
Reisi üheksandal päeval võtame ette safari. Start on hommikul pool üheksa. Ilm on paljutõotavalt päikseline ja soe. Meie safari tähendab ratsutamist, ujumist koobasjärves, tüüpilise Dominikaani kodu uudistamist. Näeme riigi üht vanemat säilinud kirikut, kohalikku kooli, eksootilisi loomi, kohvi- ja tubakatootmistalu. Saame teada, mis on kukevõitlus, ostame suveniire, käime rannas.
Meie giidiks on Dominikaani pealinnast Santo Domingost pärit Alex, kes valdab inglise, saksa, prantsuse ja hispaania keelt. Safariseltskond on kirju ? kolumbialased, kanadalased, ameeriklane, jaapanlanna, prantslanna ja ?otlane ning loomulikult meie, eestlased.
Esimese osa teekonnast läbime hobuste seljas. Tee on künklik, auklik, porine.
Hobuse seljast maha tulnud, antakse meile 15 minutit puhkuseks ning lõõgastumiseks koobasjärves. Mõnus jahe vesi. Koopa laes ripuvad stalaktiidid ehk tilkekivid. Järve sügavus on 3-4 meetrit.
Koopaesine on täis kohalikke kaupmehi. Pakutakse kõikvõimalikke kaelakeesid ning ehteid. Turiste meelitatakse hoolega neid ostma. Kõige rohkem müüakse sinise kiviga ehteid. Väidetavalt on see kivim, mida leidub vaid Dominikaanis.
Järgnevalt külastame üht tüüpilist kohaliku elaniku majakest. Maja peremees on 86-aastane, perenaine 90-aastane, lapsi on neil olnud 14. Perenaine lebab toas voodil, peremees askeldab vapralt õuel.
Primitiivne ja räpasevõitu
Majapidamises on köök ja tuba eraldi katuste all: juhuks, kui köök põlema läheb, jääb maja alles. Saame teada, et lahtisel tulel potis keedetud toit on maitsvam kui pliidil valmistatu.
Toiduainete hoidmiseks ripub laes võrk, maitseainepurgid on pliidi kohal riiulil.
Hooned on ehitatud primitiivselt: lauad omavahel kergelt kokku klopsitud, aknad ligadi-logadi.
Toa sisustusest jäävad meelde lihtsad ja mugavad kiiktoolid.
Meile pakutakse ka kohvi ja sidruniteed. Viimane on väga tervislik. Magusaks on pruun suhkur.
Külatänavatel paistab silma vaesus ja mustus. Praht on visatud, kuhu juhtub. Külas on olemas apteek, lotopood, toidu- ja tehnikakauplus, mootorrattaparandus ning muu eluks vajalik, ka kool. Suuremates külades on olemas ka elekter. Autodest kohtab nii odavamaid kui kallimaid.
Mäeharjal asuv kirik on samuti lihtne ehitis, sinistes toonides nii seest kui väljast. Aastate eest küla laastanud tormist jäi kirik ainsana puutumata. Kiriku lähedal asuvas koolis käivad õpilased kahes vahetuses: kella 9-12 nooremad ja 13-17 vanemad lapsed.
Lapsed kannavad koolivormi ? helesinine pluus ning pruunikad püksid või seelik. Meie külastame matemaatika tundi. Klassiruumi sisustus sarnaneb meie omale.
Ehtne kohalik toit ja kukevõitlus
Jõe kaldal ootab meid kohalik sõdalane, nägu kirju maskiga varjatud ning peas sulgedega võru. Tema katusealuse juures saime mekkida suhkruroogu ja mitmeid puuvilju.
Sõdalane on võtnud kaasa oma sõbrad: ahvi, papagoi ning ämbliku. Ahv on kaval ? ta peidab ennast pildistamise ajaks ära, samas papagoi teretab viisakalt ?Hola!?. Ämblik ronib mööda käsivart. Üllatav on fakt, et Dominikaanis pole ühtegi mürgist madu ega ämblikulist.
Lõunaks pakutakse ehtsat kohalikku toitu: riis, kana, tomat, kurk, oakaste. Vaade, mis majast, kus lõunat sööme, avaneb, on kirev ja suursugune ? kirjeldamatu!
Kakao- ja kohviistanduses kuuleme kakao ja kohvi valmistamisest. Kollased kakaoviljad lüüakse pooleks, kuivatakse. Nii saadakse kakaooad, mis lühiajalise seismise järel uuele puhastamisele lähevad. Umbes samuti töödeldakse kohviube. Nende jookide maitse ja lõhn on suurepärane, ma pole varem nii head kakaod saanud.
Dominikaanis on kukepoks lubatud. Tavaliselt kogunetakse seda pühapäeviti vaatama. Kukkedele on vigastuste vältimiseks seotud kannuste külge kummist kuulikesed. Alex selgitab ja demonstreerib, kellelt on saanud Michael Jackson oma tantsuliigutused ? loomulikult kukelt.
Viimane peatuspaik enne hotelli naasmist on heleda liivaga rand. Eemal kaljud, mille vastu lained tormakalt murduvad. Rannaala kõrval on tihnik. Kohalikud pakuvad ka siin müüa ehteid ja suveniire, lapsed palmiokstest punutud mütse, mille muster meenutab krokodillinahka.
Üheksatunnine bussisõit
Reisi üheteistkümnendal päeval läheb kolm meist tutvuma pealinna Santo Domingoga. Loobun, sest see tähendab kolme ja poole tunni pikkust bussisõitu. Sõbrad räägivad naastes, et 13-tunnisest ekskursioonist kulus umbes üheksa tundi bussisõidule. Otsetee polnud läbitav, sest sild oli katki, ning tuli sõita läbi istanduste.
Pealinnas näidati neile mitut kirikut, presidendilossi, Christoph Kolumbuse residentsi.
Reisi lõpupäevad veedame hotellis ning naudime viimaseid hetki soojas kliimas. Ehkki meie reis on ajal, mil Dominikaanis on üldiselt vihmaperiood, saame vihma väga vähe. Tavaliselt särab juba viis minutit pärast vihma päike.
Kaks nädalat Dominikaanis oli muinasjutuline reisi- ? ja puhkuseelamus.
Pärast reisi olen hakanud oma hoiupõrsasse münte koguma: ehk saab see kord piisavalt priskeks, et saaksin taas mõnda Kariibi mere äärsesse riiki reisida.
Fakte Dominikaanist
*Import on väike, eksport võrdlemisi suur.
*Presidendivalimised toimuvad iga nelja aasta tagant. Presidendi ametiaeg on piiranguteta.
*Autojuhiload on nõutud. Liikluses on kehtestatud kiirusepiirangud, millest kinni ei peeta. Politsei teeb trahvi vastavalt vajadusele.
*Narkootikumide tarvitamine on keelatud. Minimaalne karistus on üks aasta. Vanglas magatakse põrandal, toitu peavad tooma sugulased.
*Liiklusõnnetusi ja kuritegusid on riigis väga vähe.
*Relva saavad kõik soovijad, kes politseis loa taotlevad ja raha maksavad.
