Ajaloohuviliste lugemislauale on viimasel ajal lisandunud kaks huvitavat trükist: Olev Tederi üllitatud „Hundipoja surm“ ja Julius Kuperjanovi Seltsi üllitatud „Isamaa ajaloovihik 2011“. Julius Kuperjanovist kõnelevat raamatut „Hundipoja surm“ võrdles autor ise Wikileaksiga: sealgi on toodud päevavalgele fakte, mida mõned meelsamini varjaksid.
Jõunes elav harrastusajaloolane Olev Teder on Vabadussõja kangelase Julius Kuperjanovi isikuloo uurimisega tegelnud juba mitu aastat. 2007. aastal ilmus tema sulest dokumentaaljutustus „Kutsar“, 2009 sai ta valmis dokumentaalfilmi „Leitnant Julius Kuperjanovi rääkimata lugu“. Need ei suutnud tema meelest siiski veel piisavalt kummutada väärarusaamu, mis liikvel Kuperjanovi rolli kohta Vabadussõjas. Eriti vihastab Tederit see, kui väidetakse, et Vabadussõja üks olulisemaid sündmusi, Paju lahing kujunes ohvriterohkeks Kuperjanovi auahnusest tingitud tormakuse ja allumatuse tõttu. Selliseid ja teisigi väärkäsitlusi on Olev Teder leidnud arvukatest ajakirjanduses ilmunud artiklitest, ajalooalastest publikatsioonidest, mälestuste kogumikest, raadiosaadetest ja avalikest esinemistest. Väljatoodud väärväited on Teder kummutanud enamasti arhiividest leitud originaaldokumentide abil.
Veenvalt on ta ümber lükanud ka aastakümneid levitatud kuuldust, et Kuperjanovi lasksid maha mitte vastased, vaid omad, st et talle surma toonud kuul oli tulistatud eestlastest või soomlastest võitlejate seast. Eriti kurioosse näitena toob Olev Teder raamatus välja selle, kuidas valesid on levitatud suisa Eesti riigi raha eest. 2008. aastal kinkis kaitseministeerium koolidele nimelt Vabadussõja kaardi, millel Kursi kihelkonna umbes 350 ruutkilomeetri suurust ala on kujutatud kui punaväelaste poolt vallutatut. Tederi sõnul tähendab see leitnant Kuperjanovi partisanisalga sõjategevuse tulemuse täielikku nullimist. “Kaarti vaadates tuleb välja, et Kuperjanov oleks justkui Puurmanis küll partisanisalga asutanud, ent teostanud seal kohal viibides nõukogude võimu!” kurjustas Olev Teder.
Soomusrongid ja ooberst Kalm
Tema sõnul oli Kuperjanovi kirumine algul omane ainult kommunistlikele väljaannetele, 1932. aastal alustati aga laialdasemat Kuperjanovi vastast rünnakut. Teder on oma raamatus ära toonud ka ajaloolase Jaak Valge poolt sõnastatud põhjused, miks võidi tahta Kuperjanovit mustata. Üheks põhjuseks võis olla teatud isikute soov näidata paremas valguses Eesti kuulsaid soomusronge ning lähtuvalt rahvusvahelisest poliitilisest korrektsusest ka Vabadussõjas osalenud soomlasi, kelle etteotsa oli seatud Soome siirdunud eestlane, ooberst Hans Kalm. Nii püütigi nende tehtud vead veeretada Kuperjanovi kaela, kes ei saanud siit ilmast lahkununa end ka kaitsta.
Teatud jälje nn ametlikule ajalookäsitlusele jättis ka Vabadussõjalaste Liidu tegevuse keelustamine 1934. aastal: pärast seda pääses mõjule piiratud poliitikute seltskonna nägemus Vabadussõja sündmustest, mis jäi suures osas kehtima ka pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist. Lisaks sellele on paljud tänapäeva ajaloolasedki alateadlikult mõjutatud nõukogudeaegsest ajaloo kujundamise printsiibist, mille eesmärk oli alandada väikerahvust, rahvusriiki ja selle kangelasi.
“Loomulikult esineb ka Kuperjanovi teenete arukamaid käsitlusi, aga neid pole alati arvestatud,” ütles Olev Teder. “Paljudele polegi paraku tähtis tõde, vaid kiitust ja hukkamõistu jagatakse vastavalt ühe või teise tegelase poliitilisele meelsusele. Need aga, kes üksnes varem avaldatule, sealhulgas nõukogudeaegsele kirjandusele tuginevad, astuvad pahatihti ämbrisse ning muutuvad varasemate väärkäsitluste edasilevitajateks ja võimendajateks. Kes arhiivis originaaldokumentidega tutvuda ei viitsi, hoidku parem suu kinni.”
Pealkirja tagamaad
Olev Tederi sõnul oli tal raamatu koostamiseks vajalik materjal põhimõtteliselt olemas, ainult ajaleheartiklid tuli uuesti ette võtta ja läbi töötada. Kui raamat “Kutsar” oli ilukirjanduslikuma kallakuga, siis “Hundipoja surmas” on igal väitel juures viited allikale, raamatu lõpus on ka isikuviited ja kasutatud kirjanduse loetelu. Mis pealkirja puutub, siis see on inspireeritud ühest Julius Kuperjanovi koolivenna Rudolf Toomi 1939. aasta 1. veebruari Uudislehes ilmunud ajaleheartiklist, mis oli pühendatud Vabadussõja kangelase 20. surma-aastapäevale. Toomi sõnul põgenenud üks Kuperjanovi esiisasid, Räpina mõisa teomees Ants metsa huntide sekka ning Julius isegi olnud kui vabas looduses üles kasvanud hundipoeg.
1500 eksemplarilises tiraazhis raamatu andis Olev Teder välja oma kulu ja kirjadega ning see on müügil raamatukauplustes. Paarsada eksemplari on ta ka tasuta välja jaganud, näiteks Paju lahingu aastapäeva tähistamisel lahingu toimumispaigas kui ka Julius Kuperjanovi surma-aastapäeva tähistamisel Tartus Raadi kalmistul.
“Raamatuid olen jaganud selleks, et see aastakümneid kestnud valetamine ja vassimine ükskord lõpeks,” ütles Olev Teder.
Ka J. Kuperjanovi Seltsi “Isamaa ajaloovihiku 2011” ilmumisel oli suur roll Olev Tederil kui nimetatud seltsi juhatuse esimehel.
“Ajaloovihikki käsitleb neid teemasid Eesti ajaloos, millest üldiselt eelistatakse vaikida,“ ütles Olev Teder. „Nii mõnegi artikli, mis ajaloovihikus ilmub, on teised väljaanded tagasi lükanud.“
Ajaloovihikust leiab näiteks Juhan Alguse intrigeeriva artikli Kurkse tragöödia kohta, Mart Aroldi artikli tema kokkupuudetest Nõukogude piirivalvega Eesti pinnal, Kristjan Männi artikli Vabadussõjalaste Liidu eestvedajast Artur Sirgist, Taivo Kirmi artikli Kuperjanovi noorpõlve kodutalust Lallist, Olev Tederi artikli J. Kuperjanovi Seltsi asutamisest jne. Ajaloovihikut tasub otsida raamatukauplustest ja ajakirjanduse müügikohtadest.
Täpsustus
Vooremaa eelmisel kodulooküljel 5. märtsil ilmunud artiklisse „Jaan Järve, unustatud suurmees“ on autori süül sisse lipsanud eksitav viga: Jaan Järve mälestustahvel paigaldati Laiuse pastoraadi seinale mitte Jaan Järve õe-, vaid vennatütarde eestvedamisel. Autor palub asjaosalistelt ja lugejatelt vabandust!
i
RIINA MÄGI
