Ajalehemeestele öeldakse tihti, kui nad kuhugi külla lähevad, et praegu ei maksa teil küll tulla, vast teete seda hiljem, siis, kui meil kõik asjad edenevad nagu sõit lepase reega. Kuid meid just huvitabki, kuidas see regi liikuma läheb.
Jõgeva Laste Muusikakooli direktoril Elvi Mitil oli samasugune põhjendus.
“Praegu pole siit suurt midagi vaadata. Meil elamine kahes kohas laiali. Tulge siis, kui me omas majas täiesti peremehed oleme.”
Kuid meil polnud läbemist niikaua oodata ja läksime ikkagi oma silmaga vaatama ja kõrvaga kuulama, mis selle muusikakooli nime taga õige peitub.
Trehvasime muusikateooria tundi. Poisid-tüdrukud olid laudade taga istet võtnud ning päevikud ja noodivihikud lahti löönud. Kuna selleks päevaks oli tarvis kaasa tuua ka tunnistused, võetakse ka need lauale. Ja, ka muusikakoolis on tunnistused. Hindeid pannakse sellele tervelt viis: käitumine, hoolsus, kord, muusikateooria ning valitud eriala. Ülevi Eljand veab sõrmega mööda oma tunnistust: viis, viis, viis, tervelt viis viit ja siis – kaks. Kuid see pole õppimise eest, vaid ükskord puudutud kaks tundi. Ülevi on muusikakoolis üks andekamaid. Viiuliga oli ta juba varemaltki suur sõber. Kes oli kultuurimajas oktoobripühade pidulikul aktusel ja kontserdil, see mäletab ka viiuliga hoogsalt esinenud väikemeest. Tema oligi Ülevi Eljand. Kuid ega’s Ülevi ainuke polnud, kes oma tunnistuselt viisi näidata võis. Ainult viitega oli ehitud ka Ene Gustke, Sirje Väädi, Malle Saare jt. tunnistused. Ja kui sellest koolist, mis Aia tänaval suures valges majas asub ka viitest tulvil tunnistus sai koju toodud, siis oli pühaderõõm täielik.
Kuid läheme nüüd tunni juurde tagasi. Kodus oli antud õppida etteütlus. See on ikka hoopis midagi muud, kui etteütlus harilikus koolis. Eelmisel tunnil kirjutati üles rida takte ja sel tunnil tuli igaühel need pliiatsiga koputada.
Sirje Väädil tuleb esimesena püsti tõusta ja koputama hakata. Tal läheb päris hästi, aga siiski – rütm ei ole õige. Kõigil tuleb järjest takt koputada, siis tehakse seda kooris.
Nüüd tuleb klassi ette minna Enel ja võtta pihku selline asi, mille nimeks on rändnoot. Seinal asub noodijoonestik. “Väikse oktavi sol,” küsib Toomas Kiin. Kiirelt liigub rändnoot joonestikule. “Toomas, kas see oli õige,” küsib õpetaja.
Toomas, kes oli kogu aeg õpetajale otsa vaadanud, vaikis süüdlase näoga.
Kui Ene uuesti näitas, selgus, et see oli õige. Kuid hindeks sai tütarlaps seekord siiski ainult nelja, sest õpetaja ütles, et käsi kipub veel mõttest liiaks maha jääma.
Kui veel mõned on näidanud oma oskust nootide koordinaatide tundmisel, lüüakse lahti laulikud ja jälle hakkab kostma pliiatsite klõbin. Igaühel tuleb koputada üks takt. Läheb päris libedasti. Pärast proovitakse kooris.
Ainult Reet Salundi, kes oma pliiatsi teise käe järgi liikuma pani, peab õpetaja märkuse järgi enda peale lootma jääma.
Tunni lõpus pannakse paberile uus etteütlus. Siis päevikud ja vihikud koju ‒ ja keda viib tee kooli, keda koju.
Esikus aga riputab üliriided varna juba uus grupp noori.
Lahkume meiegi ja läheme mõni maja edasi, kus on klassiruumid. Seal on parajasti kokku saanud suur akordion ja väike poiss. Olgugi, et poiss püsti seistes veel pilli all looka jääb, tõmbab ta istudes loo lahti.
Tegime väikemehega sõprust ja küsime nime.
“Uno Lall,” oli vastuseks. “Mida sa siis muusikakoolis õpid?”
“Akordioni õpin mängima ja käin koolis ka, esimeses klassis.”
“Kelleks sa siis saada tahad?” Väikemees vaatas korraks ümber ja sosistas siis: “Pillimeheks!”
Teisest toast hakkab kostma viiulihääli. Seal on Aili Vainjärv koos oma õpetaja Adelbert Eljandiga. Aili sooviks on, et viiul heliseks tema käte all samuti kui õpetajal.
Lõpuks varusime hunniku küsimusi ja andsime need vastamiseks muusikakooli direktorile Elvi Mitile.
Mis raskustesse puutub, siis selgus, et neid on päris palju. Kõige suurem on häda ruumidega. Praegu on need kahes kohas ja pikisilmi oodatakse, mil terve maja noorte muusikute valdusse antakse. Siis kohaliku majanduse kombinaadis ei tuntavat õiget nooti ‒ kaks kuud on möödas, kuid tellimuse täitmisest 2 tahvlile ja 2 noodipuldile pole kippu ega kõppu.
Ja kõige lõpuks kõige pakilisem küsimus: millal me noori avalikkuse ees kuuleme?
Sellele vastati nii, et esimesel õppeaastal ei ole avalikku kontserti ette nähtud. Kuid mõned andekamad, nagu Ülevi Eljand ja Ene Gustke, on juba esinenud. Järgmisel õppeaastal tahetakse aga kindlasti avaliku kontserdini jõuda. Niisiis – kohtumiseni, siis juba kindlasti muusika saatel!
- K. KOIT