Ühiskond loob omi rütme sellega, et iga lähituleviku aasta on seotud, hoitud mõne kultuurinähtusega. Lõppev aasta oli laulu- ja tantsupeo aasta, sest esimesest, suuna andvast rahva kokku tulemisest, täitus poolteist sajandit.
Aastal 1869 tähistati 50 aasta möödumist pärsiorjuse kaotamisest Liivimaa aladel suure ühislaulmisega laulupeol, mille algne idee oli saadud hoopiski pea 700 aastat talupoegi kamandanud baltisakslastelt, kes omakorda said selle tava külge oma emamaalt. Kõik siin ilmas on kuskilt tulnud, keegi on olnud varem asja kallal. Midagi lõpuni originaalset ja päris „oma“ peaaegu et polegi.
Alati pole tähtis see, kus üks või teine hea asi alguse saab. Siiani pukslevad kirikulähedased kodanikud selle üle, et mida me jõuludega õieti tähistame. Maauskne eestlane räägib miskit pööripäevast, kristlane Jeesuse sünnist. Ühiskond tervikuna uhab enesele head ja paremat sisse ja ega väga hooligi, kelle jutus õigust on. Peaasi, et Hiinas toodetud kingipakk õigel ajal lähimasse postiautomaati jõuaks ja laud heast toidukraamist oleks. Inimene, kes asjade tagapõhjadest väga ei huvitu, võib täitsa vabalt tunda jõulurõõmu ja jõulurahu, omistamata sellele sügavamat tähendust. Tal on selleks tuline õigus.
Laulupeost sai aegade jooksul kõige olulisem sündmus. Oluliseks sai ühes rütmis käimine, teineteise toetamine, ühiste asjade ajamine ning sellele kõigele kinnituse saamine. Riitus kõige paremas mõttes. Laulu- ja tantsupeo teema aastal jagati peamised kultuuritunnustused just selle liikumise eestvedajatele, entusiastidele, kes kõige rohkem pühendusid.
Uus aasta on digikultuuriaasta. Mis see täpsemalt on, selgub ehk programmist, mida aasta jooksul näha saab. Üks monumentaalkunstiteos on Rahvamuuseumisse juba üles saanud ja kujutab endast laastutablood, kus kuvatakse asula kaupa avalikest andmebaasidest pärit infot.
Elu on tõestanud, et kõiki nähtusi on võimalik digiteerida. Ka möödunud aasta tähtsündmusi vaatame järele ja salvestame tulevastele põlvedele digitaalselt. Kui miski pole digitaalne, siis pole seda asja olemaski, võime vabalt formuleerida. Kui me oma muinasaja kindlust internetis ei tutvusta, on see sama hästi kui olematu. Jah, tähtis ta on, kuid siiski piiratud hulgale ja elu on näidanud, et kui pideva järelkasvu kasvatamisega tegeleda ei viitsi, nähtused hääbuvad. Võivad küll elusündmuste spiraalsusele tuginedes korduda, kuid täit kindlust selles osas anda ei saa.
Digiteerijad töötavad taustal. Nad on tehnilised töötajad, kes orienteeruvad vabalt bittide ja baitide maailmas. Nende töö saab avalikuks harva, mistõttu loodan, et nii mõnigi neist saab tuleval aastal märgatud. Endise digiteerijana soovin, et eesti keeles kasutataks selle aasta jooksul vähem sõnu „digitaliseerimine“ ja „digitaliseerija“. Lühemad vormid on minu jaoks ilusamad – ikka digiteerija, digiteerimine. Või kui üldse prooviks veelgi lühemalt – digija.
Laulupeod kandusid meieni traditsiooni hoides. Ka jõuludel on traditsiooniline väärtus. Kõik vaimne on alati ohustatud. Digitaalne maailm on vahend, mis selle nähtavaks teeb ning säilitada aitab. Püüdkem siis kanda digitaalseks võimalikult palju, nii tegevust ennast kui ka taustu. Siis on lootus, et ka järgmise pooleteist sajandi pärast saab korraldada pidusid ning tegijad saaksid tunnustused. Tunnustust vajavad ka need, keda igapäevaelus ei kohta ja jäävad sõna otseses mõttes ekraanide ja skannerite taha.
INDREK SARAPUU, ajakirjanik
