Kuulda saades, et ta on suhkruhaige, tabab inimest tavaliselt šokk: tegemist on ju ravimatu haigusega. Samas on hea tahtmise korral võimalik suhkurtõve ehk diabeediga normaalset vaevusteta igapäevaelu elada.

“Suhkruhaigele on ainult vähesed asjad keelatud, aga need siis ka kategooriliselt,” ütles endokrinoloog dr Hille Kruse. “Väga palju on aga neid asju, mida suhkruhaigele soovitatakse.”

Diabeet on kõhunäärme ehk pankrease haigus: pankrease beetarakud, mis toodavad insuliini, on kas mingi põletiku või organismisiseste muutuste tõttu hävinud (esimene tüüp) või siis on beetarakud küll säilinud, ent ei suuda toota piisavalt või vajaliku kvaliteediga insuliini (teine tüüp). Insuliinita ei suuda inimese rakud aga omastada glükoosi. Selle tagajärjel tõuseb veresuhkru tase ohtlikult kõrgele, samal ajal kui glükoosipuuduses rakkude elutegevus häirub.

Esimest ja teist tüüpi diabeedi esinemissageduses on dr Kruse sõnul väga suur vahe: esimese, tavaliselt juba lapseeas tekkivat diabeeti põeb vaid umbes üks protsent inimestest, teist tüüpi diabeedi põdejaid on 20-44-aastaste hulgas 1,2 protsenti, 45-64-aastaste hulgas 6,2 protsenti ning 65-aastaste ja vanemate hulgas juba 9,4 protsenti.

“Esimest tüüpi diabeedi vastu ei saa inimene ise midagi teha, teist tüüpi annab aga küll tervislike eluviisidega ära hoida,” ütles Hille Kruse.

Teise tüübi diabeeti esineb Eestis palju just sellepärast, et vanemate inimeste osakaal on meie rahvastikus üsna suur ja teise tüübi diabeet ongi vanemate inimeste haigus, millesse jäämist soodustavad ülekaal, infektsioonid, alkoholi tarbimine jne. Suurem osa teist tüüpi diabeetikuid on olnud ülekaalulised juba aastaid. Iga liigne kilogramm nõuab aga täiendavalt insuliini ja kõhunäärme poolt eritatava insuliini kogusest võib jääda väheseks. Kõhunääre kurnatakse ajapikku välja ja see ei ole võimeline tootma piisavas koguses hea kvaliteediga insuliini.

Samas ei seisne teise tüübi diabeedi puhul probleem mitte üksnes insuliini hulgas. Esialgu, kui kõhunäärme võime insuliini toota pole veel täielikult lakanud, on kudede rakud tundetud nii oma kui ka süstitava insuliini toime suhtes. Meditsiinis nimetatakse seda insuliinresistentsuseks. Rakkude tundlikkust insuliini suhtes saab parandada kehakaalu vähendamisega õige toitumise ja piisava füüsilise koormuse abil. Lisaks sellele on olemas ravimid, mida insuliinresistentsuse vähendamiseks kasutatakse.

 “Elu on ses mõttes ebaõiglane, et kõik ebatervislikult elavad inimesed diabeeti ei haigestu, küll aga haigestuvad tihti need, kellel suguvõsas seda haigust varem esinenud. Nii et kes teab, et on oht haigestuda, peab olema eriti ettevaatlik,” ütles dr Kruse.

Ebaõiglane on elu mõistagi ka selles osas, et ühel tekivad liigsed kilod kergemini kui teisel, aga selle ebaõiglusega tuleb leppida. Tihti tuuaksegi tervislike eluviiside mittejärgimisel põhjenduseks asjaolu, et näe, naabrimees joob ka või naabrinaine vitsutab magusat, aga neil pole midagi häda…

Kipub hilinema

Hille Kruse sõnul on diabeedi puhul üheks suureks probleemiks see, et diagnoos kipub hilinema, st et haigusele saadakse jälile alles siis, kui hakkavad ilmnema veresoonte massiivsest kahjustusest alguse saanud tüsistused: nägemise halvenemine, neerupuudulikkus, käte-jalgade suremine, halvemal juhul koguni südameatakk või infarkt. Veresuhkru tase võibki pikka aega tasapisi tõusta, ilma et see mingeid komplikatsioone tekitaks. Seepärast võiksid inimesed, kellel pärilikkuse tõttu oht diabeeti haigestuda, lasta alates 45. eluaastast endal igal aastal veresuhkru taset mõõta. Kui see näitaja on normi ülemise piiri lähedal, tuleks aga perearsti juures läbi teha lihtne ja odav, aga vajalik glükoositaluvuse proov.

Teine suur probleem on dr Kruse sõnul ravisoostumus. Ravi tulemus oleneb nimelt haige enesekontrollist: arstilt ja diabeediõelt saadud juhiseid tuleb täita n-ö saksa täpsusega. Kui inimene seda aga ei tee, peavad meedikud käed taeva poole tõstma ja tunnistama, et nemad ei saa patsiendi olukorra parandamiseks midagi teha.

Lause, mida endokrinoloog ja diabeediõde patsientide suust vaat et kõige sagedamini kuulevad, on: “Ma ei söögi ju midagi, aga ikka lähen kogu aeg paksemaks.” Oma tõde selles lauses tegelikult on: inimene ei pruugigi rohkem süüa, kui ta nooremana sõi, aga kuna vanemaks saades inimese füüsiline aktiivsus väheneb ja tema ainevahetus aeglustub, siis ongi tulemuseks järjepidev kilode lisandumine. Erinevalt rahanduslikust bilansist pole toitumisbilansi puhul sugugi hea, kui sissetulekud väljaminekuid ületavad. Nii et seebiseriaale võib telekast vaadata küll, aga nende ajal külmkapi vahet käimist tuleks vältida ning pärast filmi tuleks võtta ette pikem ja hoogsam jalutuskäik, veel parem — kepikõnd.

Diabeetiku enesekontroll tähendab seda, et ta peab pidevalt mõõtma oma veresuhkru taset (selleks antakse talle glükomeeter ja ta saab apteegist osta soodushinnaga testribasid) ja vererõhku ning pidama söömispäevikut. Kaloraazhi võib päeviku andmete põhjal kokku arvutada ka diabeediõde.

Söömispäeviku kohta ütlevad paljud diabeetikud endokrinoloogi juurde tulles paraku, et see ununes koju kapi otsa. Mis tegelikkuses tähendab, et seda pole täidetud. Ilma enesekontrolli andmeteta ei saa endokrinoloog aga mitte mingeid soovitusi jagada.

 “Esialgu on nõuete mittejärgimine isegi vabandatav: diabeedi diagnoosist teada saades satub inimene tavaliselt šokiseisundisse ning hakkab haigestumises süüdistama iseennast või vanemaid. Arsti ja diabeediõe poolt antavad soovitused, mida on korraga ka liiga palju, kipuvad sellises olukorras kõrvust mööda minema. Aga õde hakkab neid igal järgmisel korral aste-astmelt meelde tuletama,” ütles Hille Kruse.

Nutavad ja vannuvad

Teine šokk tabab teist tüüpi diabeeti põdevaid inimesi tavaliselt siis, kui arst neile teatab, et tabletid neid enam ei aita ning tuleb üle minna insuliini süstimisele. Ning varem või hiljem tuleb seda kõigil teha (esimest tüüpi diabeedi põdejaid peavad algusest peale insuliini manustama). Naiste esimene reaktsioon olevat nutmapuhkemine, mehed hakkavat tavaliselt vanduma. Aga tagantjärele on kõik õnnelikud, sest insuliinile üleminek parandab oluliselt haigete elukvaliteeti. Ja süstimine on tänapäevalt tehtud imelihtsaks: selleks toiminguks saab kasutada jämedavõitu sulepead meenutavat eeltäidetud süstalt, millel peal käepärane doseerimisrullik ning mille otsa käib imepeen ja õhukese teflonikihiga kaetud atraumaatiline nõel. Nii et süstimisega saab hakkama igaüks ja see toiming pole valus.

Mõnikord toovad haigetele kergendust ka päris uued ravimid. Probleem on ainult selles, et kui insuliini saavad diabeetikud tasuta ning enam levinud tablettravimid on neile 75- või 90-protsendilise soodustusega, siis uuemate tablettide puhul kompenseeritakse vaid 50 protsenti nende maksumusest, mistõttu pensionäridele — aga neid on diabeetikute hulgas kõige enam — võivad need jääda kättesaamatuks. Vähemalt senikauaks, kuni need suurema soodustusega ravimite nimekirja kantakse.

 “Senine kogemus näitab, et umbes iga kahekümne aasta tagant suudavad teadlased välja töötada mingi põrutavalt hea diabeediravimi,” ütles Hille Kruse. “Väga palju loodetakse praegu ka geeniteraapia peale. Minu silmad seda vist küll enam ei näe, kuidas inimese geenides muutusi esile kutsutakse ja ta sel moel terveks „remonditakse”, aga tulevikus on see täiesti võimalik.

Senini tuleb diabeediga aga traditsiooniliste vahenditega võidelda. Võitluse eesmärk on see, et suhkruhaige saaks elul lõpuni hakkama ilma kõrvalise abita, st et ta näeks, käiks omil jalul ning oleks täie mõistuse juures. See on saavutatav aga vaid siis, kui haige ise ning meedikud — perearst, endokrinoloog, diabeediõde, silmaarst, neuroloog jt — teevad tõhusat meeskonnatööd. Kuna diabeet lõpeb alati töövõime kaotusega, siis ongi suhkruhaigus üks enam ravi- ja sotsiaalrahasid neelav haigus.

Lõpetada võiks dr Kruse sõnul siiski positiivselt: rõhutades, et diabeet pole surmav haigus ning see ei pruugi kaasa tuua isegi elukvaliteedi langust — juhul, kui diabeetik kõiki meedikute soovitusi järgib. Liikumisharrastus tuleb aga kasuks kõigile, selle päevakavva mahutamiseks ei pea sugugi ootama diabeeti haigestumist.

RIINA MÄGI