Doktor Kallingu sõnul on diabeedi ehk suhkurtõve nimelise ainevahetushaiguse põdejaid Eestis diagnoositud 38 000, aga lisaks neile põevad vähemalt 10 000-11 000 inimest sama haigust, ilma et seda ise teaksid. Seltsidesse hakkasid Eesti diabeetikud koonduma põhjanaabrite eeskujul: Soomes on diabeetikuid tunduvalt rohkem ja nende seltsitegevusel on juba pikad traditsioonid.
Jõgevamaa Diabeetikute Selts asutati 2000. aasta 18. mail. Asutamisjärgsele innukale tegutsemisele järgnes küll üsna pikk mõõn, aga seltsi praegune juhatus eesotsas Aavo Aruga on organisatsiooni töö nii hästi käima lükanud, et möödunud aastal tunnistas Eesti Diabeediliit Jõgevamaa Diabeetikute Seltsi oma süsteemi Aasta Seltsiks.
“Diabeetikute seltsi asutamine oli kui põranda alt välja tulek,” meenutas seltsi üks asutajaliikmeid Ene Sööt viie aasta tagust aega. “Valehäbi tõttu ei taha suhkruhaiged tihti tunnistada, et nad seda haigust põevad.”
“Oma haigust kipuvad varjama just kõrgemal positsioonil olijad ? kartes, et see õõnestab kuidagi nende autoriteeti,” ütles seltsi juhatuse liige Avo Puusepp, kes ise on edukas firmajuht.
Siret Kalling aga lisas:
“Mõnel puhul on haiguse varjamine mõistetav, sest on ikka veel firmasid ja asutusi, kus suhkurtõve põdemine võib olla takistuseks töö saamisel.”
Diabeetikute seltsi loomine aitas teadvustada, et diabeetikuid on palju ning aitas nii mõnelgi suhkruhaigel üle saada oma valehäbist.
“Seltsis saab teabepäevade ja muus vormis ära teha selle töö, milleks arsti vastuvõtul lihtsalt aega ei jätku,” ütles Siret Kalling.
Ene Sööt aga lisas, et seltsi üritustel saavad diabeetikud lisaks spetsialistide nõuannete kuulamisele ka üksteisele nõu jagada ja toeks olla: kui arst teab seda, kuidas haigus areneb, üksnes oma patsientide kogemuste põhjal, siis diabeetik on kõike “omal nahal” kogenud.
Mitte narkomaan, vaid diabeetik
Ent diabeetikute selts on seadnud endale ka eesmärgiks teha diabeedialast selgitustööd laiemale avalikkusele. Ühest küljest selleks, et riskigruppi kuuluvad, st vanemas keskeas ülekaalulised, vähe liikuvad ja suure vaimse koormusega inimesed regulaarselt oma veresuhkru taset kontrolliksid ning sel moel kurjale tõvele juba algstaadiumis jälile saaksid või sellest üldse pääseksid. Teisest küljest aitab see, kui kaasinimesed suhkurtõvest rohkem teavad, diabeetikute elu lihtsamaks teha.
“Minul oli omal ajal, kui palju mööda Nõukogude Liitu reisisin, lennujaamades pidevalt probleeme,” meenutas Ene Sööt. “Kui mu pagasist süstlad leiti, hakati kahtlustama, ega ma narkomaan ole.”
Maie Kruuk pidi jälle aasta tagasi ühes Jõgeva kaupluses turvamehele aru andma: tal tekkis vajadus endale insuliini süstida, turvamees kahtlustas teda aga narkootikumi manustamises. Kui üldsus diabeedist rohkem teaks, siis selliseid asju ei juhtuks.
Oma töökaaslastele peaks suhkruhaige Avo Puusepa sõnul rääkima mitte ainult sellest, et ta suhkurtõbe põeb, vaid ka sellest, kuidas nad teda aidata saavad, juhul kui ta tervis järsult halveneb ja ta näiteks koomasse langeb.
Laseme “auku kukkuda”
“Jõgevamaa Diabeetikute Selts on Jõgevamaa Puuetega Inimeste Koja üks aktiivsemaid liikmesorganisatsioone,” ütles koja juhatuse esimees Luule Palmiste. “Diabeetikute Seltsil toimuvad regulaarselt sisukad teabepäevad, millel käib alati ka mittediabeetikuid. Lisaks sellele on selts andnud välja infovoldiku ning neil on korralik kodulehekülg, millel infot pidevalt uuendatakse ja mida päris palju külastatakse.”
Luule Palmiste sõnul on diabeetikud kogu Eestis üsna ühtehoidev seltskond, kes ühiste probleemide esile kerkides igaüks oma nurgas ei kurda, vaid seljad kokku löövad. Kui möödunud aasta lõpus näiteks selgus, et osa insuliinipreparaate oluliselt kallinevad, koostati kohe ühine kiri sotsiaalministeeriumile. Tõsi: lahenduse leidis lõpuks küll mitte ministeerium, vaid tootjafirma, kes jaehinda langetas.
Probleeme, millele ühiselt lahendust otsida, on aga veelgi.
“Paljude haiguste puhul on võetud riiklikul tasemel suund nende ennetamisele, diabeetik hakkab aga tasuta glükomeetri testribasid saama alles siis, kui tema haigus on nii kaugele arenenud, et ta peab endale juba kolm korda päevas insuliini süstima,” ütles Luule Palmiste. “Ja puudega inimeste kategooriasse arvatakse diabeetik alles seejärel, kui ta on pimedaks jäänud või tal on jalg amputeeritud. Miks me peame inimesel täielikult n-ö auku kukkuda laskma, enne kui abikäe ulatame?”
Jõgevamaa Diabeetikute Selts kavatseb jätkata teabepäevade korraldamist. Järgmine selline toimub 4. mail. 20. mail tähistatakse aga pidulikult seltsi viiendat sünnipäeva.
RIINA MÄGI
