Möödunud laupäeval otsisid detektoristide klubi liikmed Põltsamaal läbi kaks krunti. Põnevamad leiud — tinasõrmus, sõlg, mündid, nööbid, lukud jne — leidsid tee Põltsamaa muuseumi.
Üks neist kruntidest oli linnale kuuluv lossipargi tagune ala, teine eraomanikule kuuluv ala. Mõlemale krundile tulevad detailplaneeringud.
Detektoristide klubi esimees Meelis Pupart rääkis Vooremaale, et üks nende klubi eesmärkidest ongi pakkuda arendajatele võimalust, et enne kui kusagile midagi peale ehitatakse ja buldooseriga kõik mullakihid kokku lükatakse, saaks üle kontrollida, kas sellel maa-alal pole ajaloolisi esemeid, mis muidu jääksid ehituste alla ja oleks sellega jäädavalt kadunud.
Hasart nagu kalapüük
“Mõnikord on väga huvitavaid leide täitsa uskumatutes kohtades. Oleme lausa suvaliselt metsateelt leidnud tsaariaegseid münte,” rääkis Pupart, lisades kohe, et varanduse otsimise peal siiski väljas ei olda ning suurem osa leidudest on tavaliselt ilma muinsus- või kultuuriväärtuseta prügi.
Teine oluline põhimõte on klubil see, et kõik huvipakkuvad leiud annetatakse kohalikule muuseumile.
“Meile jääb leidmiserõõm,” kinnitas klubi juhatuse liige Peeter Tiismaa. “Me käime emotsiooni otsimas, ega sellise hobiga rikkaks ei saa. See on samasugune hasart nagu kalapüük. Kalameest ei aja ju ka mitte nälg jõe äärde, vaid ikka hasart.”
Tiismaa sõnul on nende tegevusel ka praktiline külg. “Me teeme Eestimaad puhtamaks, sest leiame metalliotsijaga ka igasugu olmerämpsu. Ja kui ma prügi ära ei viiks, siis hakkaks detektor järgmine kord jälle sama pudelikorgi või marmelaadituubi peale piiksuma, see oleks aga ajaraiskamine,” selgitas Tiismaa.
Leiuõnn on pime
Teise juhatuse liikme, põlise põltsamaalase Urmas Kuusiku kinnitusel on detektoristide huvitegevus näidanud, et Eestimaal on vähe kohti, kus midagi pole maha pudenenud.
Põltsamaal oli nädalavahetusel metallidetektoriga väljas 16 meest ja leidude vanus ulatus 16. sajandist tänapäevani.
Metallidetektor otsib kuni 30 cm sügavuselt, mis on tavapärane künnisügavus. Päris kindlasti ei saa sellise detektoriga näiteks haudu rüüstata, kuigi selline kõmu selle tegevusega pahatihti kaasas käib.
Tiismaa sõnul on leiuõnn pime ja mõnikord võib üksi metsas käies leida juhuslikult huvitavaid esemeid. Üle-eelmisel nädalal leidis Peeter Tiismaa oma kodukoha lähedalt lausa viikingiteaegseid asju ja viis need Pärnu muuseumi.
“Meie klubi koondab inimesi, kes oma tegevust südametunnistusega võtavad,” kinnitas Tiismaa.
Klubisse saamisel katseaeg
Detektoristide klubi liikmeks ei saa esimees Puparti kinnitusel mitte niisama lihtsalt, vaid esmalt tuleb läbida katseaeg, mil teised hindavad, kas tegemist on usaldusväärse inimesega.
“Laiale seltskonnale mõeldud internetikeskkond Detektoristide foorum ja Detektoristide Klubi on erinevad ühendused,” rõhutas Pupart.
Klubil on praegu neljaliikmeline juhatus ja kokku kuulub klubisse hetkel 25 liiget. On ka noorliikmeid, sest mitte ühtegi huvilist ei lükata tagasi sel põhjusel, et inimene on veel liiga noor.
“Noorliikmed tegutsevad meil koos täiskasvanutega, tavaliselt on tegemist meie liikmete lastega, aga kui tuleb võõras noor inimene, siis leiame talle tugiisiku,” selgitas Pupart.
Detektoristide kinnitusel pole detektor ise ka sugugi odav, jäädes hinnavahemikku 3000 kroonist kuni 20 000 kroonini. Kui noorel selline asi juba olemas on, siis on ka huvi kindlasti tõsine, sest tavaliselt huvitavad teismelisi hoopis teised asjad, arvavad detektoristide klubi mehed.
Tavaliselt leitakse aga rohkem prügi ja vähe midagi väärtuslikku, näiteks 10 pudelikorgi kõrvale üks sovetiaegne viiekopikane. “Kui aga leiame midagi, mis meie arvates on ohtlik, teatame loomulikult päästeametile. Kui arvame, et on vana ja väärtuslik, siis muinsuskaitseametile või kohalikule muuseumile,” selgitas Tiismaa.
Muinsuskaitse paneb muretsema
Detektoristide klubis on liikmeid üle Eesti. Urmas Kuusiku sõnul on klubil Põltsamaa muuseumiga välja kujunenud väga hea koostöö, samuti polnud raske saavutada kokkulepet kohalike maaomanikega.
“Meie seekordse otsimise põhiobjekt oli ikka lossipark, mis on nii loodus- kui muinsuskaitse all ja seetõttu tuli klubil taotleda ka vastavad load linnavalitsuselt kui maaomanikult. Et samas pargis on käimas ka teetööd, oli mõttekas taotleda luba kogu pargi uurimiseks. Juhtus aga nii, et looduskaitse andis loa, muinsuskaitse ei vastanud Põltsamaa linnapea edastatud taotlusele aga üldse,” rääkis Kuusik. Seetõttu andis linnavalitsus loa vaid pargitagusel alal tegutsemiseks.
Just muinsuskaitse soovimatus detektoristidega koostööd teha paneb mehed muretsema.
“Kui hakata tähti närima, et mida täpselt seaduses nõutakse, siis täna oleksime pidanud mitme leiu puhul ehk korduvalt muinsuskaitse välja kutsuma. Kas meil on nii rikas riik?” küsis Pupart.
Meeste sõnul tuleks kõik leiud, mis on valmistatud enne 1945. aastat ja on seega kultuuriväärtus, muinsuskaitsesse viia, kuid selle kraami hulgas on palju täiesti kasutut prügi.
Riik ei kasuta potentsiaali
“Kui Eesti riik praegu nagunii kokkuhoiurežiimil töötab, siis paremat pakkumist riigile ei saagi olla, kui kutsuda kohale detektoristid, kes ilma rahata töö ära teevad,” kinnitas Pupart. „Detektoristide klubi on alati valmis Muinsuskaitseameti või arheoloogidega koostööd tegema. Meie oleme jõud, kes on nõus aitama. Miks siis riigis ei kasutata ära sellist tasuta potentsiaali?” küsis Pupart.
Tiismaa sõnul läheks see, kui detektoristid oma hobitegevuse eest raha küsiksid, nende põhimõtetega vastuollu, kuid tema meelest võiks ometi saada kahepoolset kasu, kui ühed saaksid tegelda oma hobiga ja samal ajal täieneks leidudega mõne koduloomuuseumi kollektsioon.
Ainult seaduskuulekas kannatab
Puparti arvates on probleem selles, et teatud tasandi ametnikel otsustusjulgus puudub. “Nii veeretataksegi vastutust — nagu vene ajal. Meid mitte ainult ei ignoreerita, vaid on ka alusetult süüdistatud,” tõdes Meelis Pupart.
Tiismaa arvates ei saa selle järgi, kui Narva piirangualast saadi üks detektoriga mees kätte, üldistada, et kõik detektoristid on kurjategijad, hauarüüstajad ja mida iganes. Kui metallidetektorid nüüd keelustada, siis miks inimene, kes ennegi illegaalset käis, peaks selle ära lõpetama? Tema ei lõpeta, ta on ju ennegi seadust rikkunud ja teeb seda teadlikult edasi. Ainuke, kes kannatab, on seaduskuulekas inimene; see, kes kooskõlastab, räägib linnavõimudega, teavitab muinsuskaitset,” selgitas Tiismaa.
Murepiirkond on muidugi Sinimägede kant, kus liigub ka inimesi, kes kasutavad samu aparaate, otsides väidetavalt vene sõdurite haudu, kuid müüvad netis Saksa zhetoone.
Urmas Kuusiku sõnul näitab see piirkond, et sealkandis on palju rohkem neid inimesi, kes ei hooli Eesti Vabariigi seadustest. Kuigi röövkaevamisi võib siin-seal ette tulla, pole saladus, et Sinimägede ja Sillamäe kandis pole ka kohalikel võimudel jõudu hõlptulu otsijate tegevuse piiramiseks.
“Keelamine on nõukogudeaegne lahendus,” on Tiismaa veendunud. Detektoristide klubile on nende kinnitusel aga solvav, et nende sõbrakätt ignoreeritakse. Õnneks on klubi oma lühikese tegutsemisaja jooksul kokku puutunud ikkagi valdavalt koostöövalmis ametnikega. Viimase üritusega seoses tänab klubi Põltsamaa linnavalitsust ja Riiklikku Looduskaitsekeskust vastutuleku ja mõistmise eest.
JAANIKA KRESSA
