Detektorist leidis Laiuselt pronksiaegse kirve

Hobidetektorist Elmo Pärtelpoeg leidis septembris Jõgeva maakonnast, Laiuse lähedalt nooremast pronksiajast pärit nn Ojamaa tüüpi putkkirve. Pronksist kirves on küll kahjustunud ja katkise kinnitusaasaga, kuid siitkandist pole varem selliseid välja tulnud.


Pronksist putkkirves, mille täpset kohta Laiuse lähedal ei pea detektorist mõistlikuks avaldada, pole Elmo Pärtelpoja esimene leid.

Kuni märtsini 2006 oli Elmo Pärtelpoeg aktiivne kalamees. Siis leidis endale uue hobi: „2006 märtsikuus käis mingi kiiks läbi, et nüüd on detektorit vaja. Leidsin internetist ühe ja ostsin ära. Algul otsisin ainult militaarvara, meil siin lähedal on olnud viimase sõja ajal päris suured lahingud.“

Elmo ema on Jõgeva kandist pärit ja tema sõjamälestused on jõudnud Elmoni, keda huvitasid peamiselt Rohe lahingute jäljed maastikul ja nagu paljusid teisigi see, mida peidab endas maapind Siimusti lähedal. Siimustis õhkulastud Saksa sõjaväeladude territoorium on nagu õppepolügon detektoristidele, sest midagi leiab igalt poolt.

Leitud tühi tankirusikatoru jäi endale, aga Siimusti mürsud tegid päästeameti demineerijad kahjutuks. Kuremaalgi räägiti sõjaaegsest õhutõrjepatareist. „Aga me ei leidnud seda üles ‒ kui mets maha oli võetud, ei tundnud teadja enam kohta ära,“ meenutas Elmo otsinguid naaberkülas.

Paberitega detektorist

„2012 käisin koolitusel Tartus ja tegin eksamid. 2013 ostsin uue, võimsama detektori,“ rääkis Pärtelpoeg, kes oma praeguse töövahendiga on väga rahul. Detektorist tohib otsida vanavara väljaspool muinsuskaitseametis kehtestatud keelupiirkondi maaomanikuga kokkuleppel. Nii Elmo Pärtelpoeg ka teeb. Teavitab maaomanikku, ja käib otsimas ajal, kui põld on parasjagu haritud ning seal veel midagi ei kasva. Samuti esitab ta oma aruanded muinsuskaitseametile, ning on üle andnud kogu leitu, mille vastu arheoloogid huvi on tundnud. Samuti ei jäta ta endast maha songitud maad, enda tehtud augud tuleb kenasti kinni ajada.

Kalapüük teda enam ei huvita

Mais 2013 leidis ta hilisviikingiaegse ohvriaarde. Ka selle Laiuse kandist. „See Jõgevamaa detektoristide klubi liikme leid oli tähtis mitmel põhjusel: esiteks on see esimene teaduslikult tõestatud hilisviikingiaegne Eesti ohvriaare, teiseks juhatasid muinsuskaitseametile üle antud esemed kätte veel ka nooremal rauaajal kasutusel olnud ulatusliku ohvrikoha ning läheduses paikneva samaaegse sepikoja aseme,“ kirjutas Mauri Kiudsoo 2013. aastal arheoloogia-aastakirjas Tutulus.

Hobuserauad, millest Vooremaa mais 2014 kirjutas, andis Elmo enamasti Jõgewa muuseumile. „Nüüd on selge, et need olid II maailmasõjast, sest ühelt õnnestus tuvastada number, mis viitab möödunud sajandi 1939. aastale,“ täpsustab Elmo oma toonase leiu vanust. Aga kuidas või miks need pakis raskeveohobuste rauad Kivijärve kanti sattusid ei oska ta kuidagi arvata.

Kuidas Ojamaa tüüpi kirves Kesk-Eestisse sattunud on?

„Ta on nii vana, et ei saa kirikuga seotud olla,“ arvab detektorist. „Midagi peab juba sel ajal siinkandis ju olema. Eks siin on ka vast mõni allikakoht. Varasem asustus on ju ikka olnud veega seotud,“ mõtiskleb ta.

Kirvest uurinud arheoloogi Kristiina Paaveli sõnul pärineb kirves nooremast pronksiajast, ajavahemikust 900 – 500 aastat eKr. „Ta on Ojamaa putkirve kohta üsna tüüpiline. Neid on Eestist kokku leitud ligi 15 tükki, kõik erinevad milleski. Nende valmistamiseks vajalik oskusteave oli kahtlemata ka Eestis olemas. Kas see on valmistatud siin või jõudnud siia mingeid teid pidi, ei ole võimalik kindlasti öelda,“ selgitas arheoloog. „Asulaid nooremast pronksiajast eriti arvukalt teada ei ole. Tol ajal levis alepõllundus ja ilmselt olid asulad seetõttu enamasti niivõrd lühiealised, et märkimisväärset kultuurikihti endast maha ei jätnud. Saaremaalt Asva asulast on leitud küll ka Ojamaa tüüpi kirveste valamiseks kasutatud vormide tükke, seega tehti neid ka Eestis.“

Laiusele oma muuseum

Elmo valduses on päris asjalik kogu sõjavara: vanu kiivreid, määrustepäraselt ohutuks muudetud vana kuulipilduja ning muudki varustust, mida viimane sõda siia maha jätrnud. Samuti on tal arvukalt vanu sõrmuseid, mitu eri sorti sõlge, rinnanõelu, mõned ehisketid. Pronksist ja vasest ehisnaastusid, mis ilmselt nahkesemete külge käisid. Ja mõned kahurikuulidki. Elmo leitud varandus, mis tema enda kogus on, jääb määrustepäraselt põhjasõjajärgsesse aega. Selle eksponeerimiseks remontis Elmo Pärtelpoeg ühe ruumi oma elamus. Ekspositsioon veel päris esitlemisvalmis ei ole, kuid kogu tasapisi täieneb, ning ka vitriinid saavad loodetavasti varsti paika – ehk saab varsti hakata rääkima ka Laiuse muuseumist.

ANDRA KIRNA

blog comments powered by Disqus