See on teema, mis on ikka ja jälle viimastel aastatel aeg-ajalt üles kerkinud. Kardan, et enamasti on seda tehtud ainult päevapoliitikas punktivõitude noppimiseks. Arvan, et tegelikult võiksime olla neis asjus julged ja enesekindlad, sest Eesti ei pea nendes küsimustes ühegi teise riigi ees silmi häbelikult maha lööma ja kui me ka ise kõigega rahul ei ole, siis on see positiivne ja edasiviiv rahulolematus.
Meil pole mingit põhjust lasta Euroopa Liidu poolsetel süüdistajatel neis küsimustes endale pähe istuda. Aga just pähe istuda meile ja mitmetele teistele riikidele püütakse. Tegelikult on selle tegijate soov mingeid oma siseriiklikke moevoole ka teistele pähe määrida. Aga et varjata oma labast soovi teisi riike kamandada, tuuakse mängu sõnad demokraatia ja inimõigused. Demokraatia tähendab rahva valitsust. Eestis on vabad valimised ning enam-vähem vaba ajakirjandus, seega on meil demokraatiaga kõik korras. Ütlen enam-vähem vaba ajakirjandus, sest just Euroopa poolt tuleb meile surve, et me hakkaksime vastavalt sealsetele moevooludele oma ajakirjandust suukorvistama.
Teine sõna, mida malakana kasutatakse, on inimõigused, viitamata selle juures inimõiguste deklaratsiooni konkreetsetele paragrahvidele, sest tegelikult pole seal selliseid õigusi, mida malaka kasutajad väidavad olevat. Ikka on kahjuks nii, et suurematel ja tugevamatel riikidel ei piisa sellest, et oma riigis demokraatiat ja inimõigusi edendada, vaid neil on soov sekkuda väiksemate riikide siseasjadesse. Aga vaatame, kuidas need suuremad riigid ise demokraatia ja inimõiguste rindel välja näevad.
Näiteks said Soome naised 1906. aastal maailmas esimestena täieliku ja piiranguteta valimisõiguse (Eesti naised 1917). Suurbritannias jõuti sama kaugele alles aastal 1928, Prantsusmaal 1944, Belgias 1948, ja nad ei häbene sugugi silmi peast, et demokraatias ja inimõigustes nii palju Soomest ja Eestist maha jäid. Huvitav, et Euroopa kõige jõukamas riigis Šveitsis said naised valimisõiguse alles 1971. aastal.
Igas riigis on demokraatia ja isikuvabadused küpsenud omasoodu, nii, nagu selle riigi kodanikud on osanud ja suutnud. Neid ei saa väljastpoolt kiirendatud korras peale suruda, ilma et see tegelikku olukorda halvendaks. Täna peaks Eesti kaitsma julgelt Euroopa riikide sõprust ja vastastikust austust sellega, et me ei hoia oma suud kinni, kui mingid riigid soovivad sekkuda teise riigi siseasjadesse. Kindlasti ei peaks me laskma oma demokraatlikke protsesse dikteerida ei Euroopa Liidul ega Euroopast rahastatud MTÜ-del. Näeme, kui teravalt reageeritakse Venemaa võimalikule mõjutustegevusele USAs ja Euroopas. Samas ei märgata, et ise käitutakse teiste riikide siseasjadesse sekkumisega samamoodi. Euroopa Liidu rahadega korraldatakse meil kampaaniaid, mis justkui peaksid demokraatiat, inimõigusi ja sallivust suurendama. Tegelikkuses tähendab see lihtsalt mingi ühe ühiskonna grupi vaadete propageerimise toetamist välise rahaga ehk tegelikult demokraatia tasakaalust välja viimist – vähemuse arvamust võimendatakse kunstlikult. Sellise libademokraatiaga ei saa nõustuda.
AIVO LILL, vaatleja
