Noor mees astub lapsi tihedalt täis koolisaali, oma luulekogud näpus, ja esmapilgul tundub, et ta ei teagi, millest juttu alustada ega oska enda kohta eriti midagi rääkida. ?Need on mu raamatud ja see olen mina ise,? ütleb vaid.
Saal on ootusärevalt vait. Aegamööda sulab esineja üles ja asub vähehaaval publikut ?sulatama?. Loeb ühe luuletuse, siis teise. Need on humoorikad: kuulajad elavnevad, hakkavad kaasa muigama, lõpuks kihistama ja lagistama.
Publiku lühike testimine annab tulemuse, et pisut saavad võru keelest aru ka Saadjärve ääres elavad lapsed.
Nii saab nendega selles keeles lauldagi, jättes kõneks oleva looma häälitsuse publiku teha. Lusti kui palju! Võrukeelsed luuletused on sisule keskendunud, jutustavat laadi. Noorte kuulajate tähelepanu köidavad rohkem aga sellised värsid, mis sõnamängule ja koomilistele riimidele üles ehitatud. Näiteks: ?Üks krevett/ limpsis teevett/see meeldis teeveel/ta karjus tee veel!?.
Publik on kaasa haaratud, esineja omas elemendis. Ja kui Contra eurolaulu ?Tii? veidi omal viisil ja vene keeles (!) ette kannab, on vaimustus üleüldine.
?Kas keegi teab, mis on näiteks eesti keele kümnes kääne?? kõlab küsimus. Kohe hakkab terve saalitäis oma ajusid ragistama, et õige vastus öelda.
Järgneb luuletus jänesest, mis üles ehitatud käänete nimedele (?…pikkkõrv su kestev tulevik on jama/veel õhtul lähed patta (sisseütlev)/ ning suundun koju jänest osastama?).
Kaasamõtlemise õhinat on lausa õhus tunda, igav ei paista olevat kellelgi. Tekib mõte, et kui selline mees rüblikutele eesti keele grammatikat ja kirjandust õpetaks, kas siis ka kõik igavamad reeglid ja normid samasuguse õhinaga endale selgeks tehtaks?
Küsimusele, millist muusikat külaline kuulab, vastab ta, et üldiselt kõike, mida kuulda on, kuid eelistab punki, rokki ja viimasel ajal on sümpaatne rahvalaulustiil. Selle kinnituseks lauldakse koos ?Reisilaul?, kus publik iga salmi viimast värssi kaasa saab laulda. Lugu kipub, tõsi küll, lõpupoole veidi riivatuks.
Et elevil meeli viisakamate teemade juurde suunata, loeb luuletaja südamliku ?Unelaulu väikesele pojale?.
Kohtumise lõpuks jõuab ringkäigult tagasi ka leht, kuhu lapsed oma küsimused kirja pannud. Kui külaline neile vastab, saab rahvas teada, et luuletusi on Contral kokku 2-3 tuhat, trükitud neid muidugi kõiki pole. Huvi värsside loomise vastu tekkis tal aga juba keskkoolipoisina ja õige pea hakati neid temalt tellima. Ideed luuletusteks saab ta enda sõnul otse elust, näiteks bussis inimeste jutuajamisi kuulates. Mõni sõna jääb ?kummitama?, tekib riimijupp. Aga luuletuse töötlemise käigus ei pruugi see algselt inspireerinud riimijupp sinna alleski jääda.
KAIE NÕLVAK
