Sattusin lugema kuulsa Vana-Rooma juristi ja filosoofi Marcus Tullius Cicero teost “Kohustustest”. Ja tõdesin, et pole midagi uut siin taeva all. See peab paika, nagu seda oleme kuulnud tüütuseni korratavat. Ehk, juba paar tuhat aastat tagasi mõeldi ja kirjutati targalt. Isegi nii targalt, et tänapäeva inimestel oleks ikka veel temalt õppida.
Ivo Volt oma arvustuses selle teose kohta on öelnud, et Cicero pühendus filosoofiale siis, kui riigis valitsev olukord ei lubanud tal riigi- ja kohtuasjadega tegelda, eriti Caesari ainuvõimu ajal 46.-44. e.m.a. Teose mõju on järeltulevatele põlvedele olnud ülioluline. Plinius vanem on öelnud, et see tuleks lausa pähe õppida. Isegi kirikus oli see lubatud kirjandus, kuigi paganlik. Pärast trükikunsti leiutamist oli see üks esimesi trükitud raamatuid Gutenbergi piibli järel. Loen, et see on ammendamatu tsitaadiallikas ‒ endalgi tekkis kohe säärane sund. Teos on vormilt kiri filosoofiat õppivale pojale. Sisu hõlmab Rooma hilise vabariigi analüüsi kreeka teooriast lähtudes, oma raamatus arutab ta aulisuse teemal tarkuse, õigluse, vapruse ja mõõdukuse aspektist vaadates ja käsitledes neist tulenevaid kohustusi. Teemaks on ka kasulikkus seoses kuulsuse, heategevuse ja heldusega. Ühtlasi lahendab ta nende mõistete vastuolusid. Cicero kaitseb eraomandit, mis tema järgi on õigluse alus. Kõiki oma väiteid seostab ta Kreeka ja Rooma ajaloost pärit juhtumitega. Cicero “Kohustustest” peaks lülitama poliitikute kohustusliku kirjanduse hulka seetõttu, et ka tänapäeval on korruptsioon ja poliitilis-eetilised vastuolud igapäevane teema. Esitan mõned tsitaadid nimetatud raamatust.
* Õigluse ülesandeks on kõigepealt ära hoida, et keegi kedagi ei kahjustaks, välja arvatud juhud, kui seda on ajendanud tegema osaks saanud ülekohus; järgnevalt aga silmas pidada, et ühisomandit kasutataks ühisomandina ja endale kuuluvat omana.
* Õigluse aluseks on aga ustavus, see tähendab püsivus ja usaldusväärsus sõnades ja lepinguis.
Ebaõigluse liike on kaks: esimest esindavad need, kes ebaõiglust rakendavad, teist need, kes suudaksid, kuid ei päästa ebaõiglusest neid, kelle suhtes seda rakendatakse. Enamasti aga hakatakse ülekohtu tegemisega peale, et omandada see, mida ollakse kirglikult soovinud. Ahnus avaldub selles väärteos üliselgesti.
* Varanduse suurendamine, kui see kedagi ei kahjusta, pole üldsegi taunitav, kuid alati peab vältima õigusvastasust. Iseäranis aga tuleb märkida, et paljud jõuavad õigluse unustamiseni siis, kui neid on vallanud iha käsutamisvõimu, riigiametite ja kuulsuse järele.
* Tüliküsimuse lahendamiseks on nimelt kaks moodust: vaidluse ja jõu abil. Kuna üks on omane inimesele, teine metsloomadele, siis tuleb teist rakendada vaid juhul, kui esimest rakendada ei saa. Niisiis tuleb sõda alustada selleks, et elu saaks jätkuda õigluses ja rahus, kuid võidu saavutamise järel peab säästma neid, kes pole sõja ajal olnud julmad või metsikud… minu meelest tuleks alati hoolt kanda, et püsiks rahu, milles pole kohta salasepitsustele.
* Ebaõiglus saab teoks kahel viisil, see tähendab jõu või pettuse läbi, siis tundub, et pettus on omane rebasele, jõud lõvile; inimesele ei sobi neist kumbki, kuid pettus väärib siiski suuremat põlgust. Karistusväärseim kõigist ebaõiglusist jääb aga nende päralt, kes pettes lausa häbitult püüavad näida tublide meestena,
* Tuleb silmas pidada, et heategevus ei kahjustaks just neid, kellele näivust mööda head tehakse, ega teisi… on tähtis, et heategevus ei ületaks suutlikkuse määra, samuti see, et igaüks saaks oma teeneile vastavalt. …Kuid on palju inimesi, ja nimelt sära ja kuulsust ihkavaid, kes kisuvad ära ühtedelt, et kinkida teistele, ja nad arvavad, et neis nähakse oma sõprade heategijaid, kui nad sõpru igal võimalikul moel rikastavad. …miski pole ju helde, kui see pole ühtlasi õiglane.
* …hindama peab inimest seda kõrgemalt, mida rohkem teda ehivad nood pehmeloomulised voorused: tagasihoidlikkus, mõõdukus ja õiglus ise…
Viimane lause sobib hästi meist just äsja lahkunud suure näitleja Arne Üksküla kohta…
EHA NÕMM
