Võistlema sõitsid C-vanusegrupi (sünd. 1991a ja nooremad) tütarlapsed. Võistkonnas mängisid Põltsamaalt Liis Emajõe, Riin Emajõe, Mariin Mirka, Triinu Pargi, Ragne Kivimets, Raina Kaus, Kätlin Joosta, Jõgevalt Silvia Tenisson ja Krisli Klaarman. Treener oli Elvi Korjus.
Teele asusime 18.augusti õhtul, neli päeva enne võistluste algust. Tee võistluspaika oli pikk, umbes 3000 kilomeetrit. Sõitsime läbi mitme maa: Läti, Leedu, Poola, T?ehhi, Ungari, Rumeenia ja Bulgaaria. Tagasitee valisime pisut teistsuguse, et rohkem näha.
Võistluspaika Primorskisse jõudsime 22. augusti varahommikul.
Turniirile oli registreeritud 57 võistkonda kolmes vanuseklassis. Tegelikult olid kohale tulnud 40 võistkonda 14 riigist. C-vanuseklassis, kus ka meie osalesime, oli 16 võistkonda, mis paigutati 4 alagruppi. Meie sattusime 3. alagruppi koos Venemaa Obninski (Moskvast 100 km), Horvaatia Maranska ja Läti 91 võistkonnaga. Alagrupis kaotasime venelannadele (võib öelda, et kohtunike “abiga”). Horvaatia ja Läti võistkonda võitsime mõlemaid 2:0 ja tulime alagrupis teiseks.
Turniirisüsteem oli selline, et alagruppide võitjad mängisid 1.-4. kohale, teised 5.-8. kohani. Finaalis võitsime nii Türgi Istanbuli kui Horvaatia Arbanasi vastavalt 2:1 ja 2:0 ning tulime ühe kaotusega viiendale kohale.
Oma mänguga jäime rahule, kuigi oleks tahtnud ja ka väärinud paremat kohta. Võistlused andsid noortele võrkpalluritele palju: eelkõige kogemusi, enesekindlust ja huvitavaid mänge. Mänge jälgides analüüsisime võistkondade tehnikat ja taktikat. Mitmes võistkonnas oli ka väga pikki noormängijaid.
Väga emotsionaalne oli mäng treenerite ja kohtunike vahel, mis lõppes sõbralikult viigiga.
Võistluste korralduslik pool ja tehniline baas oli tagasihoidlik. Pean siin eelkõige silmas võistluste reklaami, võistkondade tutvustamist. Tulemuste näitamiseks polnud korralikku numbritablood, võrgu kõrguse mõõtmiseks puudus vahend, ajakavad pandi üles hilinemisega jne. Kohtumisel peakohtunikuga avaldasime puuduste kohta ka pisut oma arvamust ja hiljem küsiti iga päev, kas oleme rahul.
Võistkondadega tekkisid meil head suhted, meid kutsuti ka mitmele poole võistlema: Horvaatiasse, Türki, Venemaale. Tunti huvi, kas ka Eestisse on võimalik võistlema tulla.
Oli tore võistlusreis, kus julge pealehakkamine end igati ära tasus.
Elvi Korjus
