Endine poliitvang Bruno Javoiš töötas 10 aastat ajalooõpetajana Jõgeva Gümnaasiumis. Järgnev lugu on tema hiljutistest uskumatutest seiklustest Eesti-Läti piiril.
Milliseid keeli valdate ja milliste rahvuste patriootidest esindajad kuuluvad Teie isiklike sõprade ringi?
Läti, leedu, eesti ja vene ja sõpru on mul kõigi nende keelte emakeeleks pidajate seast. Mult on küsitud: „Mis sa teeksid, kui algaks sõda Eesti ja Läti vahel?” Minu vastuse esimene pool on tavaliselt küsija nõutuks teinud. Kui küsija on lause lõpuni kuulanud, vajub ta mõttesse ja kommenteerib: „Hmm …”
Minu vastus on olnud: „Sõdiksin. Sõdiksin mõlemal poolel. Selle kolmanda vastu, kes selle sõja oleks valla päästnud, provotseerinud, kedagi selleks üles ässitanud. Olen kindel, et nii teeks iga korralik eestlane, lätlane, leedulane. Ja ka venelane, muide!
Kui võrdlete eestlasi ja lätlasi, siis kas nad on hämmastavalt sarnased või on nende iseloomudes ka erinevusi?
Riias ei leidu restorani, kus poleks teada, kuidas eestlast ära tunda: ta tellib ainult šnitsli ja morsi, sööb pool tundi ja pärast uurib tund aega arvet. Anekdootlike lugude rägastikus peitub tõde. Nali on selles, et sama tunnuse järgi tunneb ka eestlane eestlase ära. Vestmann ja Piibeleht küll maadlevad omavahel, kuid teineteiseta elada ei saa. Rahvustunne on aga mõlemas rahvas võrdselt tugev. Vaadakem näkku nendele, kes osalevad laulupidudel Tallinnas ja Riias! Või on teil, eestlastel, üldse aimu, kui palju lätlasi oli valmis 2007. aasta aprillimässu ajal Eesti politseile appi tõttama?! Tänase päevani imestavad lätlased, miks eestlased olid nii „mökud“, et lasid huligaanidel oma korravalvureid raudkangidega loopida.
Valdate ka leedu keelt, kas Balti koostöö on piisav või võiksime rohkem kokku hoida?
Jõgeva Gümnaasiumil, kus eelmise aastani noori armsaid inimesi õpetasin, olid sõpruskoolid nii Lätis kui Leedus. Olen kuulnud, et selliseid koole olevat veelgi. Ja mitte ainult koole. Tuletagem meelde aastat 1940, kui meie valitsused ei suutnud kokku leppida agressioonile ühise vastupanu osutamises. Usun, et rahvad ise oleksid suutnud.
Oleks vaja perekonniti läbikäimist. See oleks ka majanduslikult rohkem „kontimööda”. Suurte asutuste vastastikune küllasõit on kallis, seda võivad endale lubada vaid sellised entusiastid nagu Tartu Ülikooli „Gaudeamus“ ja Riia Ülikooli „Absolventi“. Peredevaheline läbikäimine oleks ka kultuuriliselt rikastavam. Äkki tasuks kaaluda mingi virtuaalse andmebaasi loomist, kuhu laekuksid andmed nende perede kohta, kes sooviksid endale sõpru Lätis või Leedus?
Mis päev on 16. märts?
Lätlastest moodustati Teise maailmasõja ajal kaks diviisi – 15. ja 19. — ning neid hoiti rangelt lahus peale ühe erandi: 1944. aasta märtsi keskpaiku kujunes Saksa vägedel lootusetu olukord Velikaja jõe piirkonnas. Siis paisati mitmekordselt ülekaalukama Punaarmee soomustatud löögirusika vastu mõlemad Läti diviisid korraga. Nii võitles 16. märtsil Vene vägede vastu õlg õla kõrval kogu Läti leegion. Seda lahingut võib võrrelda eestlaste ahastava võitlusega Sinimägedes sama aasta suve lõpul.
Pärast sõda kuulutasid läti pagulasorganisatsioonid selle päeva Läti Leegionäride Päevaks. Mälestatakse sõjas langenuid ja kogu Lätist kogunetakse Riiga, asetamaks lilli Milda ette. Taastatud vabariigi algaastail oli see ametlik riigipüha, mis hiljem Lääne ja Moskva sunnil riigipühade nimekirjast kustutati. Rongkäike ja lillede asetamist aga ei keelatud. Impeeriumimeelsete aktiviseerumise tõttu hakkasid Riia võimud kartma veriseid kokkupõrkeid. Riias on ju ametlikel andmeil ligi 70 protsenti mittelätlasi! Ju oli Läti riigikaitsestruktuuridel andmeid konflikti lähenemisest, sest 2007. aasta 15. märtsil “avastas tähelepanelik kodanik prao“ Vabadussamba ühes küljekivis ning samal õhtul piirati sammas „elanikkonna ohutuse huvides“ tellingutega. Ilmselt polnud kartus asjata, sest mõni nädal hiljem pidid omakorda ahhetama eestlased, nähes, mis toimus Tallinnas.
Mis juhtus tänavu? Kellega koos olite üle Valga Läti poole teel?
Arvestades asjaolu, et sel aastal olid Riia võimud rongkäigu Milda juurde keelanud, otsustasime järgida kõiki Riias korda pidavate ametnike korraldusi, hoiduda vähimalgi määral vastamast igasugustele provokatsioonidele ja našistide ja notšnoidosorlaste häbematustele. Kavatsesime asetada Eesti rahvusvärvidega ja kirjaga „JŪS ATDEVĀT SAVAS DZĪVĪBAS ARĪ PAR IGAUNIJU. DZIĻĀ PATEICĪBĀ IGAUNIJAS NACIONĀLĀ KUSTĪBA“ (Te andsite oma elud ka Eesti eest. Sügava tänutundega Eesti Rahvuslik Liikumine) Vabadussamba jalamile ja suunduda edasi Jekabpilsi rajooni, kus mitu kohalikku omavalitsust üheskoos olid korraldanud nende territooriumil elavate ja sealtkandist pärit langenud leegionäride austamist ja mälestamist.
Kes ja kus auto kinni peeti ja mida teie seltskonnale öeldi?
Grupp, milles olin, sõitis kahes autos läbi Valga ja Valka. Peale minu oli veel kolm eestlast – Eesti Rahvuslikust Liikumisest ja Eesti Kaitseliidust. Riigipiiril näitasid eestlased ID-kaarte, mina otsustasin ulatada eelmise aasta sügisel välja võetud värske Läti Vabariigi passi. Nagu oodatud, paarsada meetrit linna piirist olid end tee äärde rivistanud „rohelised mehikesed“. Eesti juhid ulatasid meie dokumendid vennaliku naeratuse ning „sveiki“ (tere) ja „luudzu“ (palun) saatel. Läti ametnikke silmates ununesid mul järsku kõik tsitaadid piibellikust vennaarmust! Üks karmi näoilmega ametimeestest uuris süvenenult meie dokumente, teine, midagi nina alla pobisedes, vedas näpuga kahest või kolmest lehest koosnevas nimekirjas. Kuna „vedamine“ venis, astusin autost välja ja küsisin läti keeli, kas on probleeme. „Jah, ühega teist on,” vastati.
Mis nimekiri see oli, kui palju võis seal inimesi olla? Kui kaugelt seda nägite?
Näidati LV Siseministeeriumi ja minister Mareks Seglinši allkirjastatud otsust, milles oli kirjas midagi ohtlikkusest Läti riigi julgeolekule. Palusin selle tähtsa dokumendi koopiat. Ei olevat võimalik valmistada. — „Näete isegi – meil siin välitingimused!” Ütlesin, et tõlgin eestlastest kaaslastele. Lubati. Käest laskmata.
Nõudsin nimekirja näha. Näidatigi. Heitsin pilgu ja ärritus asendus situatsioonile kohatu sisemise naeruga – Dmitri Klenski nime kõrval ilutses Mart Nikluse nimi ja veel mõned read allpool oli selgelt trükitud ka minu nimi, koduaadress ja ID-kaardi number!
Kokku võis selles nimistus olla oma neli-viiskümmend nime, kuid nägin seda vaid põgusalt. Pealegi taipas üks kõrgemas auastmes mundrimees need üsna varsti kinni katta. Kuid oli veel lisanimekiri, mida mulle ei näidatud.
Mida Te endise poliitvangina tundsite, saades teada, et olete Eesti kaitsepolitsei arust Läti Vabariigile ohtlik?
Kätt südamele pannes — ei mõelnud ma sel hetkel pisiasjadele. Kuna kogu selle protseduuri juures meid usinasti pildistati, palusin, et tehku üks foto minust koos ühe mu eestlasest reisikaaslase, Tartu Ülikoolis juurat õppiva kaitseliitlase Aigar Põderiga. Ühtlasi tahtsin, et pildile jääks paar aastat tagasi Vaira Vike-Freibergalt saadud Kolme Tähe orden mu kuuerevääril.
Mida ma tundsin? Päris uhke tunne oli, kui meid politseiautode (üks ees, teine taga) saatel vilkurite vilkudes Eesti Vabariigi piirini eskorditi. Ikka austatakse naaberriigi külalisi minu sünnimaal! Vaid hetkel, kui tõkkepuu juures meile meie isikudokumendid tagastati, valdas mind nõrkusehetk – oli kiusatus Läti Vabariigi passi enam mitte tagasi võtta. Kaine mõistus võitis – saan ju iga kuu Läti riigilt ühe lati ja kolmkümmend seitse santiimi pensionilisa. Praegusel majanduskriisi ajal …
Miks teie seltskond ei hakanud väiksemaid metsaradu otsima, läksitegi Tartusse tagasi?
Hoiatati, et „kõik teed, isegi kõige väiksemad, on blokeeritud” ja mujalt olevat juba mitu gruppi tabatud. Pealegi oli meil lootus, et keegi ikka kui mitte Riiga, siis vähemalt Jekabpilsi jõuab ja läti sõpradele tervitused edasi annab.
Käisite Tartu KAPO-s aru pärimas, mis vastati?
Aigar Põderiga käisimegi. Vastu võttis lahke olemisega noormees, kes meenutas üsna kahtlaselt minu kunagist õpilast Jõgeva Gümnaasiumist. Tema tungival palvel jääb nimi avaldamata, vähemalt minu poolt.
Kui ta soovitas pöörduda kaebusega Läti Siseministeeriumi poole, tuli mulle meelde muidu unustusehõlma suikunud Mordva vangilaagris levinud nali: kui kirjutad Moskvasse kaebuse, tuleb kas NSVL seaduses ette nähtud ajaks või mõni aasta hiljem vastus: “Teie asi on läbi vaadatud. Ussimune ei leidu.”
Kas Läti kaitsepolitsei on oma rahvuslased samuti kirja pannud, kas neid ei lubata Eestisse näiteks võidupühal või Sinimägede mälestusüritusele?</span>
Arvan, et mitte. Eestis pole olukord nii pinev. Võidupühal ja Sinimägedes pole maruvenelaste aktiivsus nii silmatorkav, kui see on olnud Riias. Aprillisündmuste tulemus on paljudele kohalikele provokaatoritele aru pähe pannud.
Õigeks mõistev kohtuotsus ei tähenda midagi. Muidugi võime tunda nördimust, et 1924. aasta 1. detsembri mässu uue, „modernse“ kordusvariandi õhutajad karistamata jäid, kuid asjal on ka parem pool. Kõigile sai selgeks, et Eesti Vabariigi territooriumil mõistab kohut siiski Eesti Vabariigi kohus. See ongi meie sõnumi sisu. Tulevik näitab — võidupüha ja Sinimäed on ees.
Kas patrioodid pannakse edaspidi ketti? Kas isamaaarmastus on kuritegu, Schengeni lepe põliselanikele ei kehti?
Vana-Rooma senatis oli kuldne reegel: enne dispuuti tuli paika panna arusaamad tärminitest. Mis on riigi tunnused? Territoorium, kodanikkond ja rahvas ning seda kõike valitsev võim, mis sõltub rahva tahtest. Kõik muu on marginaalse tähtsusega.
Eesti riigil on need tunnused olemas. Lätil samuti. Kõik muu sõltub meist. Vaevalt leidub palju neid, kes mulle vastu vaidlevad, kui väidan, et meie riike on loonud patrioodid. Me kõik oleme patrioodid – kõik tahtsime oma riike vabadena ja iseseisvatena näha.
3. aprillil toimus Tartus Athena kultuurikeskuses gümnaasiumiteatrite festival. Seal esines ka Jõgeva Gümnaasiumi trupp „Liblikapüüdja”. Nende etteaste teema oli armastus oma rahva vastu, soov, et Eesti riik ja keel püsima jääksid. Oma kavalehel kirjutavad nad: „Meil on hirm oma kalli emakeele pärast. … Emakeel ei sure iseenesest – meie suretame selle välja ja … seda on ajaloos varemgi juhtunud.”
Need ongi rahva, rahvuse ja rahvusriigi tõelised praegused ja tulevased patrioodid. Nende jaoks ei ole Schengeni piirilepe mingi prioriteet.
Bruno Javoiš
1941. sündis Riias.
1961. lõpetas Riia 50. Keskkooli
1964-1970 Mordva 11. ja 3. vangilaager
1979. lõpetas TRÜ ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja erialal.
Õpetajatöö: Tartu 1. Keskkool (praegu Hugo Treffneri Gümnaasium), Tartu Kullmani nim. Kutsekeskkool (praegu Kutsehariduskeskus), Tartu 10. Keskkool (praegu Reiniku Gümnaasium), Ulila Põhikool, Tartu 9. Keskkool (vene õppekeelega, praegu kaotatud), Tartu Hiie Eriinternaatkool, Jõgeva Gümnaasium.
Riiklikud autasud: Läti Kolme Tähe orden
Pere: abielus, kolm last, 10 lapselast.
iii
JAANIKA KRESSA
