Kodusõja tagajärjed
Koos kolleeg Jaanus Tamkiviga osalesime OSCE rahvusvaheliste vaatlejatena 1.oktoobril Bosnia ja Hertsegoviina üldvalimistel. Lisaks Eestile oli esindatud veel kümmekond maailma eri riiki. Sest eks paku ju laiemat rahvusvahelist huvi küsimus, kuidas saab demokraatliku suuna hoidmisega hakkama föderaalriik, mis sellistes piirides loodi alles 1995. aastal. Sedagi lääneriikide survel ja Pariisis allakirjutatud rahulepinguga. Ja praegugi tegutsevad riigis veel täisvolitustega välismaised missioonijuhid ning teedel on tihti näha maastureid NATO ja Euroopa Liidu rahusõduritega. Kohalik elanikkond koosneb kolmest etnilisest grupist, mille moodustavad bosnialased, serblased ja horvaadid. Kõigil neil on erinev kultuuritraditsioon, ajalugu ja tõekspidamised. Kui arvestada, et bosnialased on veel enamuses moslemid, serblased ja horvaadid aga kristlased, saame kokku põhjused, millest algas 1992. a üle kolme aasta väldanud raskete tagajärgedega sõda. Väidetavalt hukkus või kadus selle käigus üle 100 000 inimese. Igatahes juba 29. septembri õhtul esimesel koosolekul Sarajevos pandi kõigile vaatlejatele südamele, et keegi meist ei läheks iseseisvalt mägedesse uitama, sest lõhkemata maamiine on seal veel külluses. Samuti soovitati eriti ettevaatlik olla liikluses, sest ligi 60 protsenti sõiduvahenditest pole läbinud tehnilist ülevaatust ja liiguvad lihtsalt kuni lõpliku lagunemiseni.
Ülisuur tööpuudus
Sõja tagajärgede likvideerimisel on ohtralt kasutatud ÜRO ja Euroopa Liidu rahalist abi. Majanduse areng näitab juba praegu isegi väikest tõusutendentsi. Aga ametlik tööpuuduse protsent on ikka veel üle 50 protsendi (!) töövõimelisest elanikkonnast. Paljud teevad tööd kas niisama “mustalt? või istuvad lihtsalt kodus ja üritavad aiamaalapikese abil hinge sees hoida. Keskmine palk on veidi alla poole Eesti omast, hinnatase aga ehk kohati meie omast kõrgemgi. Igas linnas või külas on maju, mille seintel võib näha kunagiste kuulivalangute jälgi. Kui küsida, millest siis ikkagi sõda alguse sai, laiutavad kohalikud elanikud nõutult käsi ? no näete, saime üksteise peale äkki vihaseks. Samas on nad aga varmad näpuga näitama piiri taha mitmete moslemiriikide ja Venemaa suunas, kes olevat neid õrritanud üksteise vastu välja astuma. Mine võta täna kinni, kus tõde selles küsimuses on!
Vaatlejatena külastasime ligi paarikümmet valimisjaoskonda Sarajevost paari autosõidutunni kaugusel mägedes. Panime tähele, et inimesed tulid valima väsinud oleku ja tõsiste nägudega. Paljud avaldasid lootust, et ehk hakkab elu ometi paremaks muutuma. Valimised viidi läbi üldjoontes ausalt, ilma suuremate rikkumisteta. Kohalikke ajaloolisi traditsioone arvestades ei saa väga suureks rikkumiseks pidada seda, kui näiteks pereisa oma naise ja mitme täiskasvanud pojaga valima tulles üle vaatab, kelle poolt nad hääle andsid. Valimistest osavõtt jäi 50 ? 60 protsendi piirimaile, mis on üpris hea tulemus. Siiski oli meil vahel lausa kahju valijatest, kes pidid oma otsuse tegema kiiresti, aga kellele anti kätte 12- leheküljeline valimisbülletään, mis meenutas päevalehtede telekavasid. Nii näiteks külastasime Võségradi lähedal serblastega asustatud alal piirkonda, kus üldvalimised tähendasid seda, et korraga viidi läbi: a) Bosnia ja Hertsegoviina presidentuuri, b) Bosnia ja Hertsegoviina parlamendi, c) Serbia Vabariigi presidendi ja asepresidendi, d) Serbia Vabariigi parlamendi ja e) kohapealse piirkonna valimised. On ilmselge, et sel puhul on paljude kandidaatide üle otsustamine raskem kui sudoku lahendamine! Aga ära need valimislehed ometi täideti.
Lõpetuseks jääb üle tõdeda, et mälestused Bosnia ja Hertsegoviina riigist on üpris rusuvad. Plastpudelirämpsust tulvil mägijõed ja heas korras autoteed on sama vastuoluline vaatepilt kui külades rohtukasvanud ahervaremete kõrval olevad hamburgeriputkad. Inimestes on aga juurdunud üldine minnalaskmismeeleolu.
Väino Linde
Riigikogu liige, Reformierakond
