Biodiislikütusel on Eestis tulevikku

Tuleb kohe öelda, et taastuvenergia ressursside kasutuselevõtuga on praegu kogu Euroopa võidujooksu alustanud. Näiteks Saksamaa kavatseb lähiaastail suurendada biodiisli tootmist tänaselt 1 miljonilt tonnilt 12 miljoni tonnini aastas.

Või näiteks meie naabrid lätlased, kes Liepaja teraviljakombinaadi baasil on kohe käivitamas mitme miljoni latist tootmist jne, jne.

Progressi ei saa pidurdada

Nii et tehnilisele progressile ei saa kuidagi pidureid vajutada. Küsimus on selles ? kas me Eestis suudame kiiresti käivitada omamaise tootmise, kaasates sellesse kodumaise rapsikasvataja või ei. Vastasel juhul jääb põllumees vaid teiste riikide diislitööstustele tooraine tarnijaks.

Meil on praegu päris hea stardipakk. Aktsiaseltsi Werol Tehased näol on olemas õli tootmise võimsus ning logistiline baas. Põllumajandusministeeriumi initsiatiivil loodi 2003. aastal sihtasutus Tehniliste Põllukultuuride Töötlemispark, asutatud on AS Biodiesel.

Selle napi aastaga, mil minister olin, saime asja päris ilusasti liikuma. Nüüd on ainult vaja tempot kaotamata edasi minna. Meie koalitsioonipartnerid on rääkinud riskikapitali fondi moodustamisest. Arvan, et riik võiks just üpris riskivabalt, rõhutan ? riskivabalt, finantsidega uuele ettevõtmisele abiks tulla.

See oleks ka julgeolekupoliitiliselt igati isamaaline ettevõtmine. Pärast omamaise diislikütuse tootmise käivitamist ei peaks me enam heietama kütuse julgeolekuvaru hoidmisest välismaal, mis iseenesest on nonsenss. Toorme kasvatamise seisukohalt on meil 300 000 ha võsastunud põllumaa näol päris korralik reserv olemas.

Põllumees hoiab maad

Asjatundmatu on ka Marek Strandbergi seisukoht, et kasuahne põllumees hakkab programmi käivitamisel Eesti maad armutult ekspluateerima ja sellega hävineb mulla huumus. Sellise hinnangu põllumehele saab anda vaid osav rublamüüja oma rikutuse tasemest lähtudes.

Faktid kõnelevad meie põllumehest hoopis muud. Kevadel taotles PRIAst ühtset pindalatoetust ca 19 tuhat põlluharijat ligikaudu 820 tuhande ha ulatuses. Nendest 460 tuhandel hektaril nõustuti küllaltki ?karmi? keskkonnasõbraliku tootmisega. Lisaks tuli taotlusi mahepõllumajanduslikuks tootmiseks 41 tuhande ha ulatuses.

Nii et 820 tuhandest hektarist 500 tuhandel majandatakse juba tänavu rangelt keskkonnasõbralikult ? järgides viljavaheldust, väetamise ja taimekaitse väga täpseid euroopalikke nõudeid. Ei ole see eesti põllumees mingi huumusetapja, nagu rohelised arvavad.

Mina maaomanikuna ei tea küll ühtki sellise röövelliku mõttelaadi esindajat ja pole sellistest kuulnudki. Iga tõsine ettevõtja püüab ikka oma põhivahendit (antud juhul põllumaad) hoida nii heas korras kui võimalik, pigem seda võimaluse korral parendades, mitte aga vastupidi.

Ja lõpetuseks veel mõni sõna kodanik Strandbergi labasest valest ehk ?rohelisest pesust?. Selle väite kohaselt pidavat biodiisli tootmiseks kuluma rohkem kütust kui protsessist saadakse ehk energeetiline kasutegur olevat alla 1.

Tegelikkus on hoopis teistsugune. 2001. aastal EMVI teadlaste korraldatud põhjaliku uuringu tulemused näitavad, et biodiisli tootmise energeetiline kasutegur on 1,3 kuni 1,6 ? arvestades protsessi kõiki kulusid, kaasa arvatud taimekaitsevahenditele ja väetistele vaja minev energia.

Kokkuvõtteks võib öelda, et biodiisli toomise kiire käimalükkamine on meie majanduse ja ka julgeolekupoliitika üks arvestatavaid nurgakive. Olgu veel märgitud, et lisaks kütusele saame protsessist väga kõrge söödaväärtusega ?rotti ja glütserooli, mis on ravimitööstuses nõutav tooraine. Seda võimalust ei tohi kasutamata jätta ja riik peaks siin kindlasti oma õla alla panema. Ja me saame seda teha loodussõbralikult, keskkonda säästvad tehnoloogiat kasutades.

Eesti põllumees ei ole barbar ega soolapuhuja. Oleme seda maalapikest siin Läänemere kaldal harinud heaperemehelikult aastatuhandeid ja jätkame samas vaimus veel tuhandeid aastaid.

TIIT TAMMSAAR,
endine põllumajandusminister, Rahvaliit

blog comments powered by Disqus