Albumi pealkiri “Love” tähendab armastust. See lihtne, aga mõjuv sõnum on mõistetav igaühele. Ühest küljest kujutab album biitlite endi muusikalist elulugu ja kingitust kõigile, kes armastavad nende muusikat, teisalt sütitab see kindlasti ka neid, kes juhtuvad biitlite muusikat kuulama esmakordselt ja kogemata.
Album “Love” kannab väga tugevat kaasaegset sõnumit ja seda iseloomustab uudne lähenemine kunagistele hittlugudele. Muutunud on helikeel, mis liidab paljud lood tervikuks ja seab need erilisse konteksti. Muusika viib kuulaja küll minevikku, kuid tänapäevane kõla ja muutunud rõhuasetused annavad uudse mõtte kõikidele lauludele.
Muutunud on lugude toon, näiteks “A Day In The Life” kõlab teravalt ja närviliselt. Maheda ja romantilise tunde taandab tänapäevase segadust tekitava joone sissetoomine. Albumis on ka biitlite seni avaldamata India juurtega lugu “Gnik Nus”. Lugu on lühike, kuid kõlab väga ebamaiselt ja tekitab tunnete segaduse, mille lahenduseks võib saada ainult loo mitmekordne kuulamine. Väga tuntud ikoonilugu “Yesterday” on remiksitud Pauli kitarrisoolodega laulust “Blackbird”, mis annab kogu loole erilise võlu ja uudse kõla.
Minu isiklikuks lemmikuks sellel albumil on “Within You Without You/ Tomorrow Never Knows”. Laulus on eriline kõlaefekt, mis loob tunde ajastute segunemisest, müstilisest sillast elavate ja surnute vahel. Lugu on jällegi India hingusega, kuid väga noor ja tänapäevalik.
Nagu on väitnud albumi loojad, on nad ära teinud suure töö vanade lugude piiratud võimalustega salvestiste töötlemisel. Ainuüksi võimalus kuulata biitleid stereos on juba suur luksus, rääkimata uuest helikeelest.
Siiski sunnib plaat ennast mitmeid kordi kuulama selleks, et harjuda kõige uuega, mida muusika pakub. Esmasel kuulamisel jääbki mulje, et muutustega pole võimalik täielikult leppida. Biitlite esitus on alati minu jaoks olnud vaba ja rõõmustav, ent mitte ülearu pretensioonikas. Albumiga on aga taotletud perfektsust ja teravamat elamust.
Olen arvamusel, et plaat sellisel kujul on parem, kui ansambli hiline taasühinemine vanade lugude esitamiseks. Selles mõttes on “Love” väga maitsekas ja elustab biitlite mälestust parimal viisil. Lugusid kuulates ei tule hetkekski pähe mõte, et kaht ansambli liiget ? John Lennonit ja George Harrisoni ? pole enam elavate kirjas. Nii elusate ja noortena on nad oma muusikas kuulaja kõrval.
Album ei ole kuulamiseks taustamuusikana. Isegi kui toimetad parasjagu oma toimetamisi, ununevad need ja kõrv haarab ainult üht lugu teise järel, loob seoseid varasematel plaatidel kuulduga, tekitab tundeid ja mõtteid, mille kõrvale ei mahu midagi muud.
ANITA JÕGISTE,
Jõgeva Gümnaasiumi Xb klassi õpilane