“Juhtusime ükskord jõulude eel Tartus olema ja käisime ka Betti pool,” meenutas Viiu Härm. “Kuna kuuseküünlaid sel aastal miskipärast saada polnud, andis Betti meile koos laste jaoks kokku pandud pähkli- ja kommikotiga kaasa ka karbi küünlaid, sest tema meelest pidid laste ehitud kuusel kindlasti küünlad ka olema. Tänu kodunt leitud poolikutele küünlajuppidele õnnestus see karp enam-vähem tervena säilitada ning ma kirjutasin sellele peale “Betti saadetud valgus”. Oleme sellest karbist võetud küünlaid põletanud ainult väga erilistel juhtudel. See siin on üks viimaseid.”
Kirjanikepaar Viiu Härm ja Paul-Eerik Rummo tutvus Betti Alveriga 1970. aastate lõpus kirjaniku ja kirjandusloolase Asta Põldmäe vahendusel. Aastaid hiljem oli Paul-Eerik Rummo omakorda see, kelle filmimees Vallo Kepp vahendajaks palus, et saada Betti Alverilt luba temast dokumentaalfilm teha. Luba saadi, ent ise kaamera ees kõnelema poetess ei soostunud.
“Sellest tulenevalt pidime filmi üles ehitama nii, et peategelase enda puudumine ? vähemasti kõneleva ja liigutavana ? võimalikult vähe märgata oleks,” ütles filmile “Veel üks pilk Betti Alverile” stsenaariumi kirjutanud Paul-Eerik Rummo. “Kasutasime näiteks kirjandusmuuseumi talletatud fotosid, käsikirju ja dokumente, aga käisime ka Betti sünnipaigas Jõgeval, temaga seotud paikades Tartus ning maal, kus ta sõjapaos oli. Filmi läbiva motiivina kasutasime sõitva rongi kujundit: Betti oli ju raudteelase laps.”
Tõsi: ühe lühikese kavalusega saadud lõigukese jagu oli filmis siiski ka “elavat” Betti Alverit. Omal ajal oli poetess nimelt suure lunimise peale saadud tema 75. sünnipäeva tähistamise aktusele ? klausliga, et üritusel ei pildistata ega filmita. Või kui seda tehakse, siis nii, et päevakangelane kaadrisse ei jää. Salamisi kaamera tol üritusel tema poole korraks siiski suunati. Filmi tarvis õnnestus Vallo Kepil see lõik teatud tehniliste nippidega veel pikemaks venitada.
Pika Jala müür
“Filmi ettevalmistamise käigus kuulsin Bettilt ühe loo, mida ma enne kuulnud polnud,” meenutas Paul-Eerik Rummo. “Kui Betti esimene abikaasa Heiti Talvik pärast sõda Patarei vanglas istus, käis Betti talle sinna pakke viimas. Mõnikord astus ta enne seda Toompeal asunud Kirjanike Liidu büroost läbi, et sealt toetust küsida. Ühel sellisel käigul sai ta teada, et tema kui tunnustatud Pu?kini-tõlkija on arvatud Pu?kini sünniaastapäevale pühendatud piduliku aktuse aupresiidiumi. Seda võis võtta kui arreteeritu abikaasale osaks langenud tavatut austusavaldust, ent samas oli see ka kui käsk kindlasti kohal olla. Mööda Pikka Jalga alla Patarei vangla poole astudes mõtles Betti, mida teha. Kuni temast justkui jõnks läbi käis ja ta otsustas, et kujunenud tingimustes ta parteijuhtidega ühte presiidiumi istuma ei lähe.”
Filmi tegemise ajal võis küll juba Talviku arreteerimisest ja muust sellisest rääkida, kuid mitte veel hinnangut anda. Rummo ja Kepp püüdsid rõhutada Betti Alveri hingelist tugevust ja eetilist murdumatust ka läbi kirjeldatud loo. Nutumüüriga sarnane Pika Jala müür kasvas ses kontekstis veel üheks jõuliseks kujundiks.
“Ma ei usu, et teisel ajal ja teistes oludes oleks olnud Betti Alveri luuleski nii palju ülevat ja valjuhäälset eetiliste hoiakute väljendamist,” arvas Paul-Eerik Rummo. “Põhiolemuselt on tema luule ju lihtne ja sageli humoorikaski.”
Enne seda, kui Betti Alverist tehtud film tele-eetrisse pidi minema, tahtis Vallo Kepp seda kindlasti poetessile endale näidata, et tema hinnangut kuulda. Too püüdis aga filmi vaatamisest kõrvale põigelda, tuues põhjuseks, et tal pole televiisorit. Kepp lubas aga kogu tehnika ise Alveri juurde kaasa võtta.
“Kui telemehed tehnikat tuppa tassisid, tõmbas Betti mu äkki kättpidi kõrvaltuppa ja ütles, et ta kohutavalt kardab seda filmi vaadata,” meenutas Viiu Härm. “Tema jaoks oli see kui surnust tehtud film: ta ise tundis, et tema elu lõppes sellega, kui Heiti Talvik temalt ära võeti. Mitte kunagi varem ega hiljem ei ole Betti nii selgesti väljendanud seda, miks ta end fotografeerida ega filmida ei lase. See oli tohutu emotsionaalse jõuga hetk, mil mul polnud õigust talle vastu vaielda. Ma sain vaid jagada tema toonast emotsiooni.”
Vägagi elus
Tagantjärele Viiu Härm Betti Alverile siiski vastu vaidles. Tema meelest oli poetess oma viimastel aastakümnetel vägagi elus: vaatamata televiisori puudumisele ja vähesele kodunt väljas käimisele oli ta kõigi maailma asjadega kursis, sest teda ümbritsesid inimesed, kes teda kõigega kursis hoidsid. Just tema vitaalsus ja elu küljes kinni olek olid Härmi meelest need, mille pärast surm tema juurde nii aegamisi ja suure vaevaga tuli.
“Teate Betti surmast sain Käärikul, kus parasjagu toimus Metroo ehk rootsieestlaste metsaülikool,” ütles Viiu Härm. “Istusime koos teate toonud Enn Lillemetsaga hingelises tardumuses tükk aega kusagil pimedas trepialuses. Kuni lõpuks Ennu algatusel pärast teisi lõunat sööma läksime. Laudadele oli jäänud vaid magustoit: kohupiimavaht ja kissell. Tõstsime taldrikud täis ja hakkasime sööma, aga taipasime esimese suutäie järel, et see, mida me omas meeltesegaduses kisselliks olime pidanud, oli tegelikult sulaselge mesi! Pahvatasime ohjeldamatult naerma ja taipasime, et Betti on meiega ning vihjab, et talle sugugi ei meeldinud see, kuidas me tardunult pimedas istusime.”
Vihjest aru saanud, kraamis Viiu Härm kiiresti lagedale oma kunagiste Alveri-aineliste luulekavade materjalid, asus koos samuti Käärikul viibinud Merle Karusoo ja Katrin Saukasega õhinal tööle ning õhtul kandsid nad värske pühenduskava metsaülikoolilistele ette.
Viiu Härm ja Paul-Eerik Rummo suutsid Betti Alveri sel õhtul väga elavaks rääkida. Niisama elavaks kui küünlatahis põlenud tuli.
RIINA MÄGI
