Aili Paju kohtumised Betti Alveriga said alguse 1975. aastal, mil Edasi keeletoimetaja Helju Vals ta ükskord poetessile külla suunduva kirjaniku ja tõlkija Leo Metsariga kaasa sokutas. Järgnes neliteist aastat üsna tihedat suhtlemist ? kuni Alveri surmani.
“Ma ei läinud kunagi Bettile külla omal algatusel, vaid siis, kui ta kutsus,” ütles Aili Paju.
Lisaks näost näkku peetud kõnelustele oli neil ka hulk telefonivestlusi. Päevikusse talletama ei hakanud Aili Bettiga räägitud jutte üldsegi mitte selleks, et need kunagi raamatuna välja anda, vaid selleks, et külaskäigul kogunenud emotsionaalsest pingest vabaneda: kohtumised Alveriga andsid Pajule nimelt erilise laengu, mida maandamata polnuks võimalik uinudagi.
Alles 1991. aastal, mil oli lähenemas Betti Alveri 85. sünniaastapäev, tekkis Aili Pajul mõte kirjutada mõnele kultuuriajakirjale oma kohtumistest poetessiga. Ent sama aasta oktoobris ? just siis, kui Eestit külastas dalai-laama ? “unustas” Paju end maakodus viibides terveks nädalaks kirjutama ja nii sai paberile hulga rohkem, kui ajakirjaartikliks vaja. Unustanud kirjutatu vahepeal mitmeks kuuks, nägi ta järgmisel kevadel unes Betti Alverit, kes talle täiesti ebaalverlikult algelises värsivormis ütles: “Aili, ära tee nalja, lase raamat välja!” Ning Paju laskiski…
“Minult on palju küsitud, miks raamatul selline pealkiri on,” ütles Aili Paju. “Sellel on aga oma lugu. Ühel viimasel külaskäigul Betti koju oli meil juttu minu maakodust ning Betti küsis, missugusel aastaajal seal kõige ilusam on. Vastasin, et kibuvitsa õitsemise ajal, ning kutsusin teda koos sõbranna Renate Tammega oma maakodusse külla. Betti lubaski tulla, ent peatselt, 1989. aasta veebruaris sattus ta haiglasse ega naasnudki sealt enam. Mõni kuu pärast Betti surma, 1989. aasta oktoobris läksime Renate Tammega kahekesi maale ja leidsime mu aias kasvavalt kibuvitsapõõsalt marjade vahelt ka ühe õie: pikal soojal sügisel tuleb sellist asja vahel ette. Ütlesin Renatele, et näe, kibuvits ootab ikka veel Bettit. Sealt siis see pealkiri.”
Vaimumängud
Betti Alveri suust kuuldu on Aili Paju oma päevikutesse talletanud väga täpselt. Seetõttu ei lubanudki ta raamatu toimetajal Alveri otseses kõnes tsitaate puutuda ega puutunud neid ka ise raamatu teist trükki ette valmistades.
“Kirjutasin Bettiga tutvumise ajal just biokeemia alast doktoritööd ning mind oli harjutatud olema väga täpne,” ütles Aili Paju. “Praegu paneksin selliseid asju kirja võib-olla hoopis teisiti.”
Raamatusse pole jõudnud siiski mitte kõik päevikusse talletatu. Välja on jäänud näiteks poetessi krõbedamad väljaütlemised nende aadressil, kes teda pikkade külaskäikude või koguni rahalunimisega tüütasid, mitmed loomerahva elust pärit negatiivsed seigad, mis Alevrile ette kanti, aga ka tugevasti müstikasse kaldunud jutud.
Oma raamatus kirjutab Aili Paju, et ta “mängis Bettiga kaasa”.
“Ma nautisin neid hetki, mil Bettile tuli terav, ilus sära silmadesse ning tema arutluskäik hakkas tavatuid pöördeid võtma, et vaimuka puändini välja jõuda,” meenutas Aili Paju. “Püüdsin omalt poolt kaasa aidata, et Bettil see sära silmadesse tuleks.”
Betti Alver oli Aili Paju sõnul üks nendest vaimuinimestest, kelle isikus säilis eesti kultuuriloo järjepidevus ning keda ahistavad olmeolud ei suutnud sundida kõlbeliselt murduma. See andiski Aili Pajule alust öelda, et Betti Alveriga suheldes sai temast, senini koos paljude teistega n-ö nõukogude katlas keenust, eestlane. Ka tema kirjanikuks saamises on suur roll suhtlemisel Alveriga.
Raamatu “Betti, kibuvits õitseb” ilmumine tekitas omal ajal vastakaid reaktsioone. Pahaseid hääli kostis eelkõige kirjanike-kirjandusloolaste leerist.
“Mulle heideti ette seda, et mina, teadusinimene, kirjandusinimeste pärusmaale olen tunginud,” ütles Aili Paju. “Mööda Eestit lugejatega kohtumas käies avastasin aga üsna varsti, et mu raamat ei kuulu enam mulle, vaid on hakanud oma elu elama.”
Üheks põhjuseks, mis ajendas Aili Paju oma raamatut “Betti, kibuvits õitseb” uuesti välja andma, oli asjaolu, et esmatrükk ei saanud piisavalt väärikat vormistust: autori soovitud sametrohelise (Betti Alveri lemmikvärvi!) asemel olid kaaned sünkmustad ja pabergi sarnanes rohkem ajalehepaberiga.
Rohkem, kui tahaks
Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolise arhiivi toimetaja Kristi Metste, kes, muuseumi kogudest pärit Alveri-aineline materjal kaasas, õige mitmel Alveri-sarja vestlusõhtul viibinud, tõdes, et seekord balansseeris jutt lubatu ja lubamatu piirimail.
“Kuni kõneldakse looja loomingust, on kõik lihtne ja selge: seda võib igaüks tõlgendada, kuidas tahab,” ütles Kristi Metste. “Kui minna aga looja isikut puudutava kallale, kisub asi kohe delikaatseks ning tekib küsimus: kui palju on üldse vaja teada looja elu üksikasju selleks, et mõista tema loomingut?”
Kristi Metste ise tajus seda probleemi esmakordselt siis, kui sai päris algaja kirjandusuurijana ülesande talletada makilintidele Betti Alverit tundnute mälestusi. Ühest küljest pani kuuldu teda lausa armuma Betti Alverisse, teisalt tekitas temas tunde, et ta ei tahaks teada kaugeltki kõike, mida ta teada sai. Ka hiljem Betti Alveri ja tema teise abikaasa Mart Lepiku kirjavahetust uurides tekkis tal emotsionaalne tõrge: polnud sugugi mugav tungida nii sügavale teiste eraellu. Ent uurijana tuli tal seda paraku ikkagi teha…
Kuigi ka Aili Paju Alveri-raamat sisaldab vististi enamat kui see, mida tema loomingu mõistmiseks vaja, polnud Kristi Metste sugugi nõus kadunud Aivo Lõhmuse arvustuses sisalduva kriitikaga, et raamatus olla Aili Pajut rohkem kui Betti Alverit.
“See ongi ju Aili Paju raamat!” õigustas Kristi Metste.
Ning natuke lubas ta publikul sisse vaadata ka Betti Alveri eraellu. Metste ette loetud tsitaadid Alveri noorpõlvekirjadest Paul Viidingule, keda ta Herman Hesse “Stepihundist” inspireerituna Steppenwolf’iks nimetas, olid võluvad. Täpsemini ei oskaks tekkinud muljet kirjeldada.
28. märtsil saabuvad “Betti Alveri koguduse” ette Viiu Härm ja Paul-Eerik Rummo.
RIINA MÄGI
