Betti Alveri muuseum korraldas enne Betti Alveri 113. sünniaastapäevale pühendatud luulepäevi „Tähetund“ kirjanduspäeva. Selle sisustasid kaks pikemat ettekannet.
Filmioperaator, -lavastaja, stsenarist ja bibliofiil Vallo Kepp, kes viimasel ajal on pühendunud Arbujate uurimisele, rääkis Heiti Talvikust. Arvukate tsitaatidega ettekanne rääkis Talviku perekonnaloost ja sellest, miks teda võib „neetud poeetide“ hulka arvata. Talviku iseloomu, ütlemisviiside ja hoiakute kinnituseks esitas filmimees väljavõtteid tolleaegsete kultuuritegelaste kirjadest ning mälestustest.
Materjal raskesti kättesaadav
Üks tüüp allikaid, mille kaudu Vallo Kepp XX sajandi teise poole olusid püüab mõista ning mõistetavaks teha on omaaegsete nõukogude repressiivorganite ülekuulamisprotokollid. Materjal on ääretult põnev, kuigi kättesaadav ainult kohati, sest palju niisugusest materjalist ei ole Eestis. Ka on nende tõlgendamisel päris arvukalt erinevaid võimalusi.
Kahe tõsisema ettekande vahel luges Jõgevamaa gümnaasiumi õpilane ja Jõgeva kooliteatri Liblikapüüdja näitleja Kadi Värnik ette Betti Alveri märkmeid, mida poetess tegi, kui oli teada saanud, et on Nobeli preemiale esitatud.
Kirjandusloolane Kristi Metste rääkis Betti Alveri Nobeli kõne märkmete leidmisest ning tema esitamisest Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks. Fakt iseenesest ei ole muidugi päris tundmatu, aga ka mitte väga üldtuntud.
Kristi Metstele puutus üht-teist Betti Alveri luulevalimiku „Omajuur” jaoks üle kontrollides silma Betti viimase, eluajal koostatud luuletuskogu „Üle aegade Assamalla” mustandmaterjalide hulgas keskmise suurusega kollakas ümbrik märksõnaga „Luule” ja daatumiga „1988 aug.”.
Valis hoolega sõnu ka päevikutes
See sisaldas märkmeid erinevat mõõtu paberilehtedel ja -lipikutel, osalt perioodiliste väljaannete tellimislehtedel – ühtekokku 46 sedelit. „Kiirustava käega üles tähendatud märkmed rabasid avameelsusega: Betti Alver, kes avalikkuse ees harva soostus oma elu ja loomingut kommenteerima, valib hoolega sõnu ka kirjavahetustes ja päevikutes. Pikemaid kirjeldusi, jälgi loometööst, eneseeritlusi, pihtimusi on tulnud otsida tikutulega,“ ütles Metstele.
Ettekandest selgus, et Betti Alveri esitaja Nobeli preemia komiteele oli väliseestis tegutsenud Eesti PEN klubi, kus oli just juhtkond vahetunud. Võib-olla sellepärast oli kogu tegevus veidi kaootiline. Nii esitati Nobeli komiteele väike valik Betti inglise keelde tõlgitud luuletusi. Mitte aga Betti Alveri suurepäraselt vene keelde tõlgitud luuleraamatuid. Ka tol ajal kavandatud Alveri mahuka ingliskeelse luulekogu avaldamisest ei saanud asja. Ilmus küll üks väiksem vihik.
Ettekanne lõpus nentis Kristi Metstele, et kuna Nobeli komitee materjalid on salastatud 50 aastaks, siis on meil ligi 20 aastat oodata, enne kui saame teada, miks 1988. aastal sai Nobeli kirjanduspreemia Egiptuse kirjanik Nagib Mahfuz, mitte Betti Alver.
ANDRA KIRNA