Jõgeva Sordiaretuse Instituudi peahoonesse siseneja tajub arvatavasti kohe, et sealses interjööris on midagi valesti: koridori, saali ja mitme kabineti seinu kaunistanud maalide asemel haigutavad tühjad kohad. Ulatuslikku kunstiröövi seal siiski toimunud pole, vaid maalid “kolisid” ajutiselt Betti Alveri muuseumi, kus möödunud laupäeval avati näitus “Pallaslaste töid jõgevamaalaste kogudes”.
Näituse 26 tööd pärinevad mitte ainult Jõgeva Sordiaretuse Instituudi, vaid ka Hans Küütsi, Tiit Lääne, Ilme Tupitsa, Jaanus Jaama ja perekond Tamme erakogust. Autoritest on esindatud Efraim Allsalu, Erich Arrak, Andrus Johani, Elmar Kits, Linda Kits-Mägi, Nikolai Kummits, Kaja Kärner, Märt Laarman, Artur Lokk, Osvald Lääne, Albert Paap, Harri Pudersell, Ester Roode, Heli Šestakova, Johannes Uiga, Richard Uutmaa, Aleksander Vardi ja Heldur Viires, tehnikatest õlimaal, graafika ja akvarell.
“Autoreid pallaslasteks liigitades ei lähtunud me mitte niivõrd õppimisest Pallase nime kandvas kunstikoolis, kuivõrd pallaslikust maalimislaadist,” ütles näituse avamisel Betti Alveri muuseumi juhataja Toomas Muru. “Kui eile koos akvarellist Eike Saluga pilte üles riputasime, tajusin äkki seost pallaslaste ja arbujate vahel, kelle hulka kuulus meie muuseumi nimitegelane Betti Alver. Pallaslastel oli eesti kunstis samasugune roll, nagu arbujatel eesti luules: nii ühed kui ka teised seadsid endale kunstiliselt kõrgeid nõudmisi ning viisid vastava ala oma loominguga uuele tasemele.”
Jõgeva Sordiaretuse Instituudi kunstikogule pani omal ajal aluse kunstisõbrast sordiaretaja Rudolf Tamm. Tema alustatut jätkas aastatel 1973-1998 instituuti direktorina juhtinud Hans Küüts. Taieste soetamine oli ühest küljest viis kujundada inimsõbralikku ja esteetilist töökeskkonda, teisalt aga viis, kuidas toetada kunsti ja kunstnikke.
Hans Küütsil ei lubanud tervis näituse avamisele tulla, küll aga oli kohal tema tütar Ülle Tamm. Ta tõdes rõõmsa üllatusega, et teise keskkonda tooduna mõjuvad igituttavad taiesed hoopis uutmoodi. Instituudi koridoris ja kabinettides pole ju kohtvalgusteid ega enamasti ka võimalust maale distantsilt vaadata.
Kakskümmend korda päevas
“Võin öelda, et olen nende piltide keskel üles kasvanud,” ütles Ülle Tamm, pidades silmas mitte üksnes isa Hans Küütsi erakogusse, vaid ka sordiaretuse instituudi kogusse kuuluvaid maale: lapsena käis Ülle ju alatasa vanematega tööl kaasas. Nüüd on ta aga ise aastakümneid samas instituudis teadustööd teinud.
“Ega me ise tõenäoliselt enam tajugi, milliste kunstiväärtuste keskel me töötame: kui ühest ja samast pildist keskmiselt kakskümmend korda päevas mööda kõndida, kaua sa siis ikka jõuad imestada ja imetleda,” ütles Ülle Tamm. “Aga tegelikult on meil selles majas võib-olla just tänu neile piltidele nii hea töötada. Neil on kindlasti oma aura.”
Näitusel esindatud kunstnike hulgas on kaks tänavust juubilari: nii Elmar Kitse kui ka Osvald Lääne sünnist möödub tänavu sada aastat. Lääne töid on näitusel väljas neli ja kõik need pärinevad kunstniku vennapoja Tiit Lääne erakogust. Maalil “Enne kontserti” on Osvald Lääne kujutanud heliloojat ja dirigenti Gustav Ernesaksa malelaua taga.
“Osvald oli ka ise päris hea malemängija. Ta sai Jõgeva kohalikel võistlustel häid kohti ning siinne maletase oli tollal väga kõrge,” meenutas Tiit Lääne. “Osvaldil oli ainult väike probleem: kunstnikuna oli ta harjunud molberti juures püsti seisma ja tahtis maletki püsti seistes mängida, aga võistluste ajal seda ei lubatud.”
Sõbrad aitasid
Tiit Lääne valduses on praegu umbes kolmsada Osvald Lääne tööd. Vaevalt et neid nii palju oleks, kui Osvaldil poleks olnud selliseid häid sõpru nagu samal Betti Alveri muuseumi näitusel nelja tööga esindatud Efraim Allsalu.
“Osvaldit ei võetud mitmel põhjusel kunstnike liitu, paljudele kunstivahenditele oli aga ligipääs ainult selle organisatsiooni liikmetel,” ütles Tiit Lääne. “Allsalu oli üks neid, kes ostis Osvaldile kunstnike liidu poest õlivärve, pintsleid ja lõuendit.”
Toomas Muru lisas, et just Osvald Lääne põhjal kujunes tal poisikesena pilt kunstnikust kui niisugusest: ta käis alati ringi, barett peas ning käes võrk piimapudeli ja ajalehtedega.
Jõgevalasest metsamees Jaanus Jaama mäletab aga lapsepõlvest kohtumisi teise tänavuse juubilari, ühe värvikama pallaslase Elmar Kitsega. Jaanuse luuviljaliste aretajast isa Arthur Jaama ja Elmar Kits olid nimelt elanud poisikestena Rõngu lähedal Koruste külas naabertaludes ning käinud koos koolis. Koolipõlves tekkinud sõprussidemed säilisid ning 1956. aastal võttis Elmar Kits koos abikaasa Linda Kits-Mägi ja sõber Johannes Võerahansuga ette teekonna Saaremaale, kus Arthur Jaama tollal töötas.
“Nad veetsid seal tookord maalides umbes kuu aega. Ööbimiseks said nad kasutada Karja katsepunkti külalistetuba,” meenutas Jaanus Jaama. “Üks sellel näitusel väljas olevatest maalidest — “Enne äikest” — ongi tollel Saaremaa-reisil maalitud. Teine, “Vaade suvila aknast”, on maalitud kaks aastat varem Valgemetsas, kus Kits tavaliselt suvitas. Mõlemad maalid kinkis Elmar Kits minu isale.”
Pallaslaste näitus Jõgeval “kõlksub” huvitaval moel kokku ka Tartu näitusesaalides toimuvaga. Tartu Kunstimuuseumi kunstikabinetis on 23. veebruarini väljas näitus “Elmar Kits. Minu inimesed”, Tartu lastekunstikooli galeriis saab aga 8. veebruarini näha Konrad Mägi ateljee näitust “Tagasi Jakobi mäele”. Konrad Mägi ateljee on nimelt paik, kus pallaslikku maalimisstiili praegu kõige järjekindlamalt viljeldakse. Ateljee praegune juhendaja Heldur Viires on ühe tööga esindatud ka Alveri muuseumi näitusel.
“Huvitaval kombel on Viires seotud ka sordiaretuse instituudiga: aastakümneid tagasi, kui ka puuviljasorte veel Jõgeval aretati (hiljem viidi see haru üle Polli katsebaasi), käis ta lepingu alusel puuvilju maalimas,” ütles Toomas Muru. “Neid pilte oli vaja mitmesugustesse trükistesse ning kunstniku jaoks tekitas probleeme see, et piltidel ei tohtinud olla varje.”
Pallaslaste näitus jääb Betti Alveri muuseumis avatuks veebruari lõpuni.
i
RIINA MÄGI
