Betti Alveri muuseum sai viieaastaseks

Kui Jõgeval viis aastat tagasi Betti Alveri 100. sünniaastapäeva tähistati, oli pidustuste üheks tipphetkeks temanimelise muuseumi avamine poetessi sünnimajas. Nüüdseks on Betti Alveri muuseum hõivanud Jõgeva kultuuripildis nii olulise osa, et tekib küsimus, kuidas varem küll ilma selleta hakkama saadi. 

 

Muuseumi juhataja Toomas Muru teada ütles Betti Alveri sünnimajja muuseumi rajamise mõtte esimest korda rahva ees välja kirjandusteadlane, Betti Alveri ja teiste arbujate uurija Karl Muru. Juhtus see siis, kui poetessi tollal üsna kehvas seisukorras sünnimaja seinal 1991. aastal mälestustahvel avati. Asjaolu, et mõtte väljaütlemisest selle teostumiseni viisteist aastat kulus, näitab kujukalt, et lindilõikamisega päädinud teekond polnud lihtne.

Sellel teel oli takistusi ja piikide murdmist, ent Betti Alveri Fondi ja linnavalitsuse eestvedamisel ning linna, muinsuskaitse ja euroraha toel sai muuseum lõpuks siiski valmis. Ning nüüd pole see üksnes koht, kus käiakse tutvumas Betti Alveri ja Alo Mattiiseni elu- ja loominguloo ning Jõgeva linna ajalooga, vaid muuseum rahuldab kogukonna kultuuritarvet palju laiemalt.

Betti Alveri muuseumi külastab aastas umbes kolm tuhat inimest. Mis tähendab piltlikult öeldes seda, et muuseumis käib Jõgeva linna enam kui kuuest tuhandest elanikust peaaegu iga teine.

“Tartu mõõtkavas peaks see tähendama seda, et muuseumis käib 50 000 inimest,” ütles Toomas Muru. “Samas võib võrdluseks tuua Palamuse muuseumi, kus käib kordades rohkem inimesi kui meil. Ent samas on Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi külastamine teatud kooliastmes peaaegu kohustuslik. Oskar Luts, kellele sealne muuseum pühendatud, ja Betti Alver on ka kirjanikena eri kategooriate esindajad: esimene on heas mõttes rahvalik, teise tekstide mõistmiseks tuleb end vaimselt enam pingutada.

Betti Alveri muuseumi on asja nii kirjandus-, kunsti- ja muusikasõpradel kui ka ajaloohuvilistel. Muuseumis korraldatud kirjandussündmused pole olnud pühendatud üksnes Betti Alverile, vaid teistelegi arbujatele nagu Heiti Talvik, Bernard Kangro, Uku Masing.

“Oleme teadlikult vältinud konverentsi nimetust, mis eeldaks teaduslikus stiilis ettekandeid, ning nimetanud oma üritusi kirjanduspäevadeks, millel on üldhariv ja silmaringi avardav funktsioon,” ütles Toomas Muru.

Kirjutajaid ühendav klubi

Mais, linna päevade aegu autasustatakse Betti Alveri muuseumis omaloomingukonkursi “Betti Alveri jälgedes” paremaid. Nende austamisürituste mõttelise jätkuna on nüüdseks muuseumi juures tegutsema hakanud kirjandusklubi.

“Omaloomingukonkursi žüriis tegutsedes jõudsin äratundmisele, et kirjatööde tase on ühtlane, aga vajaks veidi kergitamist,” ütles Toomas Muru.

Sel eesmärgil hakkas muuseum regulaarselt korraldama loovkirjutamise õpitube, milles osalejatest ongi välja kujunenud kirjandusklubi. Klubilaste ees on käinud kümmekond eesti kirjanikku ja kirjandusteadlast, ent üksteist haritakse ka vastastikku.

“Klubiõhtutel mitte ainult ei kuulata, vaid luuakse ka kohapeal uusi tekste ja analüüsitakse neid,” ütles Toomas Muru. “Oluline roll on klubis Jõgeva Linnaraamatukogu töötajal Ene Söödil, kes aitab tekste analüüsida ja klubilasi uudiskirjandusega kursis hoida, ning jõgevlasest ulmekirjanikul Agur Karukäpal. Põnevamatest aruteludest tulevad meelde Bulgakovi romaani “Meister ja Margarita” ning Tarkovski filmi “Stalker” teemaline.“

Muuseum on kujunenud kunstnike ja kunstipubliku seas armastatud näitusepaigaks: uus näitus pannakse üles enam-vähem iga kuu. Ent muuseumis on toimunud ka kontserte. Nende rea tegi peatselt pärast avamist lahti folkmuusik Jaak Tuksam.

“Jaak on mu hea sõber ja arbujate luule suur austaja,” ütles Toomas Muru. “Tema julgustas muusikasündmustega siin majas jätkama ja lükkas neile justkui hoo sisse. Meie saalis on hea akustika ja helitehnikagi on olemas, nii et muusikud ei pea kõike ise kaasa vedama.”

Toomas Muru sõnul aitab muuseumi tegusale funktsioneerimisele oluliselt kaasa hea ruumilahendus. Ekspositsioon on mahutatud ära väiksematesse ruumidesse, saal on jäänud vabaks vahetatavate näituste, kontsertide, kirjandusõhtute jms tarbeks.

“Meie saali mahub 70-80 inimest ja see on Jõgeva-suuruses linnas tihti just paras suurus,” ütles muuseumi juhataja. “Nii et naljaga pooleks öeldes: kui kultuurikeskuse suurde saali tuleb muusikuid kuulama 40-50 inimest, võib kontserdi lugeda läbikukkunuks, meil on sama publikuarvuga kontsert aga hästi korda läinud.”

Betti Alveri muuseumis käivad koos eakaid jõgevlasi ühendav 1938. aasta klubi ning seal peab oma koosolekuid MTÜ Jõgevamaa Represseeritud. Seal käivad regulaarselt koos hiina tervisevõimlemisest huvitatud ning koostöös Margus Essiga on muuseumis käsitletud ka ökokogukondade, ökoehituse ja säästva restaureerimise teemat.

Linna visiitkaart

“Me ei piirdugi traditsioonilise muuseumitemaatikaga, vaid lähtume oma tegemistes kohaliku kogukonna huvidest: kui millegi vastu elavat huvi tuntakse, püüame valdkonna vaatluse alla võtta,” ütles Toomas Muru. “Et pakume ka konverentsiteenust, satub meie majja palju sellist rahvast, kes siia muidu ei tuleks. Koolituse, seminari või koosoleku kõrvalt tutvuvad nad aga ka muuseumi ekspositsiooni ja saalis oleva näitusega. Nii on kasu vastastikune.”

Betti Alveri muuseum on tõhusalt tegelnud Jõgeva linna ajaloo talletamisega. Kolm aastat tagasi, linna 70. sünnipäeva aastal andis muuseum välja eakate linlaste mälestusi koondava raamatu “Mälestuste Jõgeva”. Muuseumi viiendaks sünnipäevaks sai valmis  sama sarja  teine raamat “Ettevõtete ja asutuste Jõgeva”, mille on koostanud Ülo Pärn. Veel on muuseum kirjastanud Alo Mattiisenist kõneleva mälestusteraamatu “Ajaga silmitsi” ja Betti Alveri “Kõmpa”.

Toomas Muru sõnul on Betti Alveri muuseum kujunenud linna üheks visiitkaardiks: neid kohti, kuhu linna tähtsamaid külalisi viia, pole ju teab kui palju. Samas aitab muuseum Jõgeva kultuurihuviliste ette tuua eesti kultuuri jaoks olulisi loojaisiksusi. Nii mõndagi neist võib lausa Betti Alveri muuseumi ning selle lahke pererahva sõbraks pidada.

“Üheks meie suuremaks sõbraks on kujunenud näiteks Vallo Kepp, kes on siin mitu korda kõnelemas ja oma kirjanikke portreteerivaid dokumentaalfilme näitamas käinud,” rääkis muuseumi juhataja.

Viie aasta jooksul on muidugi ette tulnud ka äpardusi, ent kus neid ei juhtuks. Heiti Talvikule pühendatud kirjanduspäeva (see toimus 2008. aasta novembris) ajaks pääses näiteks valla kõva tuisk, nii et üks planeeritud esinejatest, luuletaja Indrek Hirv Jõgevale ei jõudnudki.

“Aga teised esinejad tulid raskustele vaatamata kohale. Ja mis kõige olulisem: tuli ka publik. Järelikult peeti sündmust nii oluliseks, et selle pärast tasus riskida ja tuisku trotsida,” meenutas Toomas Muru.

Muudatused siseelus

Lähiajal on muuseumi siseelus oodata mõningasi muutusi. Kui senini on muuseumi hallanud linnavalitsuse poolt moodustatud Sihtasutus Betti Alveri Fond, millel on ka mitmeid muid funktsioone, siis uuest aastast saab see uue nime (Sihtasutus Betti Alveri Muuseum) ning keskendub üksnes muuseumi haldamisele.

“Uudiseks on seegi, et muuseum saab uue nõuandva organi — kolleegiumi, kuhu loodame kaasata näiteks Eesti Rahva Muuseumi direktori Krista Aru, Eesti Kirjandusmuuseumi direktori Janika Kronbergi ja teisi teemat hästi valdavaid inimesi. Kõrvaltvaataja pilgust võib mõnikord väga palju kasu olla,” tõdes Toomas Muru.

Muuseumi arenguvisioonidest pole tema meelest mõtet rääkida eraldi, vaid terve Jõgeva raudteejaama ala kontekstis, sest muuseumi hoone oli ju algselt jaamakompleksi kuuluv raudteelaste elamu.

“Ei saa nii, et viljeleme kasvuhoones ehk muuseumis kõrget kultuuri ja kasvuhoone ümber on keskkond korrast ära,” nentis Muru.

Tema sõnul oleks vaja korda teha jaama pagasiaidad, kaubaplatvorm ja muud rajatised, 1951. aastal ehitatud jaamahoones, kus praegu tegutseb Jõgeva Majandusühistu kauplus, võiks aga tegutseda nõukogude aega tutvustav olustikukeskus.

“Rongiga Jõgevalt läbi sõitja võiks rongiaknast näha korrastatud rajatistega ehedat vana raudteejaama miljööd. Põhjamaades osatakse selliseid asju näiteks väga väärtustada. Ehe miljöö võimaldaks siin ka põnevaid vabaõhusündmusi korraldada. Jõgeva linn ongi ju alguse saanud raudteejaamast, seepärast oleks jaamamiljöö eksponeerimine vägagi asjakohane,” kinnitas muuseumi juht.

Mõistagi peaks linn jaamakompleksi kordategemiseks kõigepealt saavutama kokkuleppe Eesti Raudteega mõningate rajatiste äraostmiseks või pikaajaliseks rentimiseks. Ning loomulikult oleks vaja kusagilt leida tohutu hulk raha, mis krooniliseks kiskuva majanduskriisi tingimustes on aga väga defitsiitseks muutunud.

“Kriisid tulevad ja lähevad, aga kui visiooni ei ole, pole ka rahast abi,” nentis Muru.

Kõik, kes Betti Alveri muuseumis käinud, on tajunud, et see on hea auraga paik. Eile kogunesid muuseumi sõbrad taas sellesse hea auraga majja, et muuseumi viiendat sünnipäeva pidada. 

Betti Alveri Muuseum

Avati 25. novembril 2006

Viie aasta jooksul on muuseumi külastanud umbes 15 000 inimest

Aasta põhisündmus on kirjanduspäev, mis leiab aset 23. või 24. novembril. Kirjanduspäevad on pühendatud Betti Alveri ja tema kaasarbujate loomingu ja tegevuse tutvustamisele.

Muuseum on osalenud kahe ajalookonverentsi korraldamisel ja kaasa löönud Alo Mattiiseni muusikaklassi kujundamisel ja sisustamisel.

Muuseum on kirjastanud ja välja andnud kuus trükist, sealhulgas Alo Mattiiseni 50. sünniaastapäevale pühendatud mälestusteraamatu “Ajaga silmitsi”.

Muuseumis on korraldatud rohkesti näitusi ja kontserte.

Loovkirjutamise õpitubades on esinenud Hannes Varblane, Arne Merilai, Heiki Vilep, Peep Ilmet, Veiko Belials, hiina keeleteadlane Gao Jingyi, Mart Kivastik, Kristiina Ehin.

i

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus